Murdmaasuusatamine

Murdmaasuusatamine on klassikaline talispordiala, mis on viimasel aastakümnel oluliselt muutunud. Ainus muutmata ala on olnud 50 km maraton klassikalises stiilis, see oli kavas 1924. aastal Chamonix’s I taliolümpiamängudel ja nii suusatatakse ka 2010. aastal Vancouveris, täpsemalt Whistleri olümpiapargis. Neil olümpiamängudel selgitatakse murdmaasuusatamises 12 medalikomplekti võitjad.

See spordiala sündis Skandinaavias, sellest ka ingliskeelne nimetus nordic skiing. Esimesed võistlused peeti 18. sajandi teisel poolel. Siiamaani katsutakse jõudu Oslo lähedal Holmenkollenis, kus esimest korda võisteldi 1892; seega on just norralastel kõige pikaajalisem murdmaasuusatamise traditsioon. Naiste murdmaasuusatamine jõudis olümpiamängudele alles 1952, ometi kuulub kõigi aegade edukaima suusataja au just õrnemale soole: venelanna Raissa Smetanina arvele jäid aastatel 1976–92 neli kuld- ja viis hõbemedalit ning üks pronksmedal, seega kokku 10 olümpiamedalit. Meestest on rekordimees rootslane Sixten Jernberg, tal on aastatest 1956–64 9 olümpiamedalit. Soomlanna Marja-Liisa Hämäläinen on olnud ületamatu selle poolest, et on osalenud kuutel olümpiamängudel.

Maailma murdmaasuusatamist juhib 1924. aastal asutatud Rahvusvaheline Suusaliit (Fédération Internationale de Ski, FIS). Maailmameistrivõistlusi korraldatakse aastast 1925, naised võtavad neist osa aastast 1954. Eesti esimesed murdmaasuusatamise meistrivõistlused peeti 27. veebruaril 1921 Tartus, tollal nimetati seda lauskmaasuusatamiseks. Esimene distants oli 25 km pikkune ja suusatati mööda Emajõe jääkatet. Võistlesid üksnes mehed, naised selgitasid esimesed meistrid 1923. aastal.

VÕISTLUSREEGLID
http://www.fis-ski.com/data/document/icr_cc_2008.pdf

Üldised reeglid

Vancouveri olümpiamängudel murdmaasuusatamise tava- ja sprindidistantsidel osalemiseks ei tohi sportlasel olla rohkem kui 100 FIS-i miinuspunkti. Võistlejad, kel on maksimaalselt 120 FIS-i sprindipunkti võivad osaleda ainult sprindivõistlusel (kvalifikatseerumise kriteerium A). Riigid, kelle ükski võistleja ei vasta ülaltoodud nõuetele, võivad olümpiamängudel välja panna ühe mees- ja ühe naisssuusataja, kas naiste 10 km/meeste 15 km distantsil või sprindis (kvalifikatseerumise kriteerium B).

Olümpiamängudele lubatakse maksimaalselt 310 murdmaasuusatajat, igas olümpiakoondises võib olla maksimaalselt 20 võistlejat, sh kuni 12 mees- või 12 naissportlast. Ühel alal võib võistelda kõige enam 4 sportlast ühest riigist. Rahvuslikele olümpiakomiteedele eraldatakse kohad järgmiselt. Riik, kelle vähemalt üks võistleja vastab kriteeriumile B, saab ühe nais- ja ühe meessportlase koha. Riigile, kelle vähemalt üks sportlane kuulub kas tavadistantside või sprindi arvestuses FIS-i punktitabeli 300 parema hulka, eraldatakse üks täiendav koht. Riigile, kelle vähemalt üks sportlane kuulub maailmakarika punktitabeli 30 parema hulka, eraldatakse täiendavalt maksimaalselt 4 kohta. Ülejäänud kohad eraldatakse riikidele (rahvuslikele olümpiakomiteedele) FIS-i punktitabeli alusel.

Vancouveri olümpiamängudel võisteldakse murdmaasuusatamises nii klassikalises kui vabastiilis. Klassikalises stiilis sõidetakse meeste ja naiste sprint ning meeste 50 km ja naiste 30 km ühisstardiga sõit; vabastiilis sõidetakse nii meeste kui naiste sprinditeade, samuti meeste 15 km ja naiste 10 km eraldistardiga sõit. Lisaks võistlevad nii mehed kui naised suusavahetusega sõidus (distantsi pikkus vastavalt 30 km ja 15 km), nii meeste kui naiste teatevõistluses sõidetakse kaks etappi klassikalises ja kaks etappi vabastiilis.

Klassikalises tehnikas liigutakse tasasel maal ja tõusudel ainult vahelduvate ja paaristõugetega, uisusammude kasutamine pole lubatud. Kui kurvis on jälg, ei tohi ka seal kasutada uisusammtõuget. See kehtib ka väljaspool jälge sõitva sportlase kohta. Tõsi, raja vahetamisel või kurvis, kus pole ranget jälge, on sammud ja tõuked lubatud sõidusuuna muutmiseks. Ilma suusajäljeta kurvides on suuna muutmiseks lubatud ühepoolne uisusamm.

Vabatehnika (on kasutatud ka mõistet „uisusamm”) hõlmab kõiki murdmaasuusatamise tehnikaid. Ameeriklane Bill Koch oli tiitlivõistlustel 1980. aastate alguses esimene, kes uisusammuga liueldes teistele võistlejatele kandu näitas. Otepääl elav Pavel Koltšin on selles tehnikas sõitnud aga palju varem, 20. märtsil 1959 Squaw Valley eelolümpial. Klassikalise stiiliga võrreldes märksa kiirem vabastiil kogus üha populaarsust, aga FIS-i ametnikud ei osanud mitu aastat võtta kindlat seisukohta, mida veidra sõiduviisiga peale hakata. Uudset sõiduviisi piirati, lubati kasutada ainult mõnel lõigul. Norra kuulsus Ove Aunli jäi Sarajevo olümpiamängudel (1984) ilma hõbemedalist, sest „uisutas” finišikoridoris, seda aga tollal ei lubatud. Aeglasema, klassikalise sõidutehnika väljavahetamiseks uisustiili vastu avaldasid survet iseäranis keskeurooplased, neile oli uus stiil rohkem kontimööda. Põhjamaad olid omakorda tugevamad nn vanas stiilis. Nii kembeldi aastaid, kuni lõpuks anti eluõigus mõlemale sõidustiilile. Stiilist olenemata tuleb taganttulijaile rada anda, neid ei tohi takistada. Kes aga rikub reegleid, kasutades keelatud sõidutehnikat, diskvalifitseeritakse.

Lõpuaega võetakse hetkest, mil suusataja jalg, täpsemalt saapanina, ületab finišijoone (selle laius on 10 cm). Valgus- või fotosilm peab olema 25 cm kõrgusel lumepinnast. Et tasavägise lõpu puhul jõuda tõeni, kasutatakse kaht videokaamerat, teine teisel pool finišijoont. Neist ühe vaatenurk peab olema 85 kraadi. Viimasel ajal soovitatakse kasutada isegi kolmandat kaamerat, et fikseerida lõpetamine võimalikult erineva nurga all. Jutt on mõistagi võimalikust dramaatilisest finišist ühisstardiga võistluse puhul. Lõpujoonest 10–15 meetrit tagapool on kontrolljoon. Sellel alal jälgib finišikontroll, kas võistleja ületas lõpujoone vähemalt ühe markeeritud suusaga, kui tegemist oli viitstardi või teatevõistlusega. Eraldistardi puhul peavad mõlemad suusad olema lõpuni markeeritud. Enne seda kontrolli ei tohi võistleja suuski jalast võtta.

Aega võetakse murdmaasuusatamises 1/100 sekundi täpsusega. Erandiks on sprindi kvalifikatsioonivõistlus, kus võetakse aega 1/1000 sekundi täpsusega, alates veerandfinaalidest piisab jälle 1/100-st. Vaheajapunkte peab 10 km distantsil olema vähemalt üks (tegelikult on neid märksa enam), 15 km rajal kaks ning 30 km ja pikemal võistlusmaal vähemalt kolm. Teatevõistluses mõõdetakse etappide vaheaegu hetkest, mil suusataja siseneb vahetusalasse, see on ühtlasi võistkonnakaaslase stardiajaks.

Rajal tuleb konkurendile teed anda. Teiste võistlejate takistamine võib viia diskvalifitseerimiseni. Rajal toimunud õnnetuse kohta on kõik võistlejad kohustatud teavet edastama.

Stardijärjekord määratakse loosimisega, iga ala jaoks kasutatakse oma valemit ja FIS-i punktitabeleid. Kui võistkonna esindaja (kapten või treener) kohal ei ole, siis peab loosimise aluseks olema vähemalt vastavasisuline meil, telefonikõne, faks või telegramm, muidu ei saagi sportlast stardiprotokolli loosida. Loosimisel peavad osalema kõigi võistkondade esindajad.

Eraldistart

Vancouveri olümpiamängudel sõidetakse eraldistardist vabastiilis. Mehed läbivad 15 km pikkuse distantsi ja naised 10 km pikkuse distantsi.

Eraldistardist minnakse rajale 30-sekundiliste vahedega. Tehniline delegaat võib heaks kiita ka lühema või pikema stardivahe, et tagada suusatajaile õiglased võistlustingimused. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel on eraldistardi puhul parim positsioon maailmakarika sarja liidril, kes stardib viimasena. Eelviimasena lähetatakse rajale maailmakarika sarja vastava distantsi liider, siis maailmakarika sarja käimasoleva hooaja ülejäänud paremad, kes moodustavad nn kuuma grupi (kokku 30). Starditakse vastupidises järjestuses, tugevamad tagapool. Võistlejaterivi ees lähevad olümpiamängudel rajale uute osavõtjamaade esindajad (järjestuse aluseks on FIS-i punktitabel).

Starter kasutab kõigil rahvusvahelistel võistlustel ingliskeelseid termineid. 30 sekundit enne lähet kõlab Ready!, rajale saadetakse võistleja(d) kas hüüdega Go! või stardipüstoli pauguga. Kümme sekundit enne starti annab lähetaja igale suusatajale märguande, viis sekundit enne lähet alustab starter lugemist „5-4-3-2-1”, sellele järgneb stardikäsklus. Sportlane võib startida kuni 3 sekundit enne või pärast oma õiget aega. Elektroonilise ajavõtu puhul antakse märguanded elektroonilise signaaliga. Stardikell peab olema sportlasele hästi nähtavas kohas.

Ühisstardiga ja suusavahetusega sõit

Ühisstardiga võistlusi hakati olümpiamängudel korraldama 2002. aastal Salt Lake Citys, kümme aastat varem Albertville’is starditi esimest korda jälitussõidus. Vancouveri olümpiamängudel antakse ühisstart meeste 50 km distantsil ja naiste 30 km distantsil (mõlemad klassikalises stiilis) ning meeste 30 km ja naiste 15 km suusavahetusega sõidule.

Suusavahetusega sõidu distantsi esimene pool sõidetakse klassikalises stiilis, teine pool vabatehnikas. Vancouveris läbivad mehed kõigepealt 15 km klassikalises tehnikas, seejärel sõidavad nad sama pika distantsi vabatehnikas. Naistel on võistlusmaa pikkus 7,5 km + 7,5 km.

Ühisstardiga sõidu stardis paigutatakse suusatajad järgmiselt: kõigepealt maailmakarikavõistluste üldliider, siis antud distantsi liider, seejärel maailmakarikavõistluste 30 paremat ning lõpuks ülejäänud võistlejad FIS-i viimase punktiseisu põhjal. Starditakse noolekujuliselt lähtealalt. Kõik startijad peavad nägema suurt lähtekella.

Suusavahetusega sõidus võib kahe sõidu vahel olla kuni poolteisetunnine paus, kuid mitte tiitlivõistlustel. Vahetusala, kus klassikalise stiili suusad vahetatakse vabastiili omade vastu, on 2–2,5 m pikkune ja 1,2–1,5 m laiune. Väikseim raja laius vahetusalale pääsemiseks on 4 m, sealt väljumiseks 6 m.

Vabatehnikavarustus peab olema enne ühisstarti pandud oma nummerdatud vahetusalale. Seal ei tohi olla riietusesemeid. Treenerid ja hooldepersonal peavad lahkuma vahetusalast viis minutit enne starti. Suuskade vahetamine on kohustuslik, keppide ja saabaste vahetamine vabatahtlik. Kogu vahetus peab toimuma ilma kõrvalise abita. Klassikastiili varustus peab jääma vahetusalale võistluste lõpuni.

Suusavahetusega võistlust alustatakse ühisstardiga noolekujuliselt lähtealalt. Vahetusala, kus klassikalise stiili suusad vahetatakse vabastiili omade vastu, on 2–2,5 m pikkune ja 1,2–1,5 m lai.

Teatesõit

Teatesõidus võib iga riik välja panna ühe mees- ja ühe naiskonna. Teatevõistluse distants on meestel 4×10 km, naistel 4×5 km, esimesed kaks vahetust läbitakse klassikalises, kaks viimast vabatehnikas.

Võistlus algab alati ühislähtest. Stardijoon on osa ringi kaarest, mille raadius küündib saja meetrini. Kõik võistlejad peavad suusastaadionilt rajale jõudmiseks läbima võrdse vahemaa. Kui pole piisavalt ruumi, et paigutada kõik suusatajad kõrvuti, võib paigutada kaks või rohkem rida vähemalt neljameetriste vahedega üksteise taha ja lähetada nad kõik korraga. Esimene rida peab koosnema vähemalt kümnest suusatajast. Raja esimesel poolel kilomeetril ei tohiks olla kitsaid kohti, järske kurve, tõuse ega laskumisi. Kui sõidetakse klassikalises tehnikas, siis peavad paralleelsed jäljed ühisstardis olema 100–200 m pikkused, seal ei tohi suusatajad jälge vahetada. Järgneva 100 m jooksul vähendatakse jäljepaaride arvu järk-järgult, kuni neid jääb järele kaks-kolm. Uisusammu tohib kasutada üksnes rajavahetuseks või kurvivõtuks. Vabatehnikas suusatamisel peab rada olema vähemalt 6 meetrit lai.

Vahetusala peab asuma stardi ja finiši lähedal tasasel maal ja olema ruudukujuline – 30 meetrit pikk ja piisavalt lai – ning piiretega eraldatud. Kui vahetusala paikneb finišijoone taga, siis peab ta olema lõpujoonest vähemalt viie meetri kaugusel. Vahetus on määrustepärane, kui saabunud suusataja puudutab käega võistkonnakaaslase keha mis tahes kohta ja mõlemad asuvad vahetusalas. Kui teatevahetus ei ole korrektne, kutsutakse mõlemad suusatajad tagasi ja teatevahetust korratakse. Taganttõukamine on keelatud. Teatevahetuste numbrid peavad olema erinevat värvi. Kaks tundi enne starti peavad organiseerijatele laekuma teateneliku nimed ja nende stardijärjekord, hiljem seda muuta ei saa.

Individuaalne sprint

Vancouveri olümpiamängudel võisteldakse individuaalses sprindis klassikalises tehnikas. Meestel on ringi pikkus 1,6 km ja naistel 1,4 km. Lähe antakse reeglina 15-sekundiliste vahedega. Kvalifikatsioonivõistluste stardijärjekord loositakse nn kuuma grupi sees. Samas sõidus teise valestardi teinud võistleja diskvalifitseeritakse.

Eelsõitudest pääsevad edasi 30 paremat. Enne järgmist vooru peab olema 1,5-tunnine hingetõmbeaeg. Poolfinaal- ja finaalsõitude eel pole puhkus ette nähtud, kuid et mehed ja naised stardivad kordamööda, siis jääb selleks ikkagi 15–20 minutit. Kui veerand- või poolfinaalis lõpetavad võistlejad ühesuguse ajaga, siis võetakse paremuse määramisel aluseks fotofiniš. A- ja B-finaalis saavutatud ühesugune lõpuaeg annab võrdse koha. Poolfinaali pääsevad veerandfinaalide esimesed kaks paremat. A-finaali jõuavad poolfinaalide esimese ja teise koha omanikud. Paremusjärjestus 17. kohast lõpuni pannakse paika eelsõitude põhjal. 13.–16. koha hõivavad sportlased, kes jäid veerandfinaalis oma sõidus viimaseks. Need, kellele kuulusid veerandfinaalis kolmandad kohad, saavad 9.–12. koha. B-finaal määrab 5.–8. koha, A-finaal neli esimest kohta. Veerand- ja poolfinaalides ei võeta proteste kuulda, sest ajategur ei luba võistlusi peatada, et asja arutada. Proteste analüüsitakse pärast finaale.

Stardis peab olema 30–50 m pikkune ja 6–10 m laiune sirge rada. Koridore on kuus. Nii eel- ja vahesõitudes kui ka finaalides peab rada olema ühesugune. Et kõigil oleksid võrdsed võimalused, ei tohi olla teravaid nurki. Sirgetel peavad rajad olema selgelt märgistatud, iga vabatehnikarada kolm meetrit lai ja klassikatehnikarada poolteist meetrit lai. Finišikoridoride pikkus on vähemalt 80 meetrit, lühem koridor on lubatud siis, kui lõpetatakse vastumäge.

Teatesprint

Whistleri olümpiapargis võisteldakse teatesprindis vabas tehnikas. Distantsi pikkus on meestel 1,6 km ja naistel 1,4 km. Teatesprindi võistkonda kuulub kaks sportlast, kes kordamööda sõidavad kumbki 3 kuni 6 vahetust. Number 1 all stardib see võistkond, kel kõige vähem FIS-i miinuspunkte. Võistkonna koosseisu saab kuni kaks tundi enne starti muuta, kuid sel puhul kaotab võistkond oma esialgse stardikoha ja peab alustama rivi lõpust.

Võistlus algab kahe poolfinaaliga, mõlemas 10–15 võistkonda. Kummastki poolfinaalist saab edasi 3 paremat, lisaks neli paremat aegade põhjal.

Ette tuleb valmistada 2–6 umbes 100 m pikkust paralleelset rada (koridori). Esimese võistkonna esimese vahetuse sõitja stardib esimeselt rajalt ehk stardijoonelt. Teine võistkond alustab kaks-kolm meetrit tagantpoolt jne. Sprinterid ei tohi vahetada rada (koridori) enne, kui nad on ületanud stardijoone.

Teatevahetusala peab olema 15 m laiune ja 45 m pikkune. See kavandatakse nii, et sportlaste liikumiskiirus poleks seal suur, nii tagatakse probleemideta teatevahetus. Finišikoridore peab olema vähemalt kolm. Kui võistkond saab ringiga sisse, siis ta diskvalifitseeritakse.

Suuskade ettevalmistamise ala peab olema vahetusala lähedal. Poolfinaali ja finaali ajal on lubatud seal tegutseda ühel hooldemehel ühe võistkonna kohta. Vahatuslaudade kasutamine sellel alal oleneb ala suurusest, selle üle otsustab žürii. Sprindis suuski ei markeerita.

VÕISTLUSPAIK JA -VAHENDID

Suusarajad

Vancouveri olümpial võisteldakse Whistleri olümpiapargis asuvatel radadel. Radade kogupikkus on 10 km, klassikalise tehnikaga sõitmiseks kasutatakse 1,2 km, 1,6 km, 2,5 km, 3,3 km, 3,75 km, 5 km ja 7,5 km pikkusega ringe. Vabastiilis sõidetakse 1,2 km, 1,6 km, 2,5 km, 3,3 km, 3,75 km ja 5 km pikkustel ringidel. Raja kõrgeim punkt on 928 m ja madalaim 843 m üle merepinna. Suusastaadion asub 870 m kõrgusel merepinnast ja mahutab 9000 pealtvaatajat.


Rajad peavad olema nii loodust säästvad kui võimalik. Tõusud ja laskumised peavad vahelduma tasaste lõikudega, et vältida üksluisust. Soovitav on rajada rada tuulte eest suletud maastikule (metsa). Suusataja sõidurütmi ei tohiks lõhkuda järsud pöörded ega tõusud. Laskumisi peaks saama ohutult läbida ka kiire või jäise raja korral. Kilomeetritähised peavad märkima läbitud distantsi pikkust. Klassikalise stiili rada peab olema ette valmistatud nii, et suusajälgede vahe oleks 17–30 cm ning sügavus 2–5 cm. Radade vahe peab olema vähemalt 1–1,2 m (mõõdetuna raja keskelt).

Stardisirge peab olema vähemalt 30–50 meetri pikkune ja 6–10 meetri laiune – selleks, et kõigil osavõtjail oleksid võrdsed tingimused. Tiitlivõistlustel starditakse enamasti pooltel distantsidel ühisstardist (Vancouveri olümpiamängudel meeste 50 km ja naiste 30 km klassikalises stiilis), pooltel eraldistardist (Vancouveris naiste 10 km ja meeste 15 km vabatehnikas).

Viimased 100 meetrit peavad kujutama endast sirget ja olema võistlejaile selgelt märgistatud. Tavaliselt on tiitlivõistlustel kolm lõpukoridori. Lõpuala tervikuna ei tohi olla kitsam kui 9 m. Vabatehnikarada peab olema vähemalt 3 m, klassikatehnikarada 1 m lai. Sprindirajal peaksid mõned rajalõigud olema laiemad (kuni 10 m), et võimaldada möödumist. Soovitav on rada kavandada nii, et sadakond meetrit enne finišit oleks kurv või tõus, see vähendab võistlejate kiirust enne lõpuspurti.

Varustus

Nii suusad kui ka muu varustus peavad vastama FIS-i nõuetele ja selle eest vastutab eelkõige sportlane ise. Võistlusmaa tuleb läbida oma suuskadel ja need peavad olema markeeritud. Edasiliikumiseks tuleb kasutada üksnes oma jõudu, „vedajate” (tempotegijate) ega lükkajate abi pole lubatud. Suusad markeeritakse vahetult enne starti, seda peab tegema võistleja ise. Markeeringul peab olema ka sportlase stardinumber. Sprindivõistlustel suuski ei markeerita.

Suuskade pikkus sõltub suusataja kasvust. Murdmaasuuskade väikseim pikkus on sportlase kasv miinus 10 cm, laius suusasideme kohalt vähemalt 4 cm. Väikseim suusanina kõverdus võib olla 3 cm. Suusa kand ei tohi olla kõrgemal kui 3 cm, seda juhul, kui suusk on asetatud tasasele pinnale. Üldine kõrgus läbilõikes: kõige enam 3,5 cm ja kõige vähem 2 cm. Mõlemad suusad peavad olema ühes ja samas mõõdus. (Rahvasuuskade puhul on klassikatehnikas üldlevinud kaks pikkust: 210 ja 205 cm. Mõni firma võib toota ka näiteks 208 cm pikkusi suuski, küsimus on mõõtmisviisis, mille alusel suusad hiljem märgistatakse. Mõistetav, et eri kaaluga suusatajate ning naiste ja meeste puhul tuleb arvestada nüansse, kõiki ei saa mõõta ühe mõõdupuuga.) Vabatehnikasuuskadel peaaegu polegi pikkuse vahet, kõik meestippsuusatajad sõidavad tavaliselt 195 cm pikkuste suuskadega. Paar suuski peab kaaluma vähemalt 750 grammi. Massi jaotuvuse osas piiranguid pole. Kogu libisemispinna laius võib olla sile või libisemise suunas kergelt soonitud. Tagasilibisemist takistavad sooned on lubatud. Eesti koondis sõidab Fischeri, Rossignoli, Atomicu ja Madshusi suuskadega.

Saabaste ja sidemete osas mingeid piiranguid pole. Milline suusasaabas kellelegi sobib, seda peab igaüks ise proovima. Eesti koondis kasutab Salomoni ja mitme teise tuntud firma saapaid. Suusasaabaste valmistamise tehnoloogia on eri firmadel üsna sarnane. Varem oli suusaside klassika- ja vabatehnika puhul peaaegu ühesugune, nüüd on uisustiilisaabastel keskosas täiendav klambrikinnitus. Vabatehnikasaabas on klassikalise tehnika omast märgatavalt kõrgem ja jäigem. Selle põhjus on pöia vähene töö, mida aga vajatakse klassikalises tehnikas, kus saabas on madalam ja kinnitub ninaga sideme külge.

Suusakepid valitakse vastavalt tehnikale. Klassikatehnikas sõitmiseks on suusakepi parim pikkus maast õlanukini, vabatehnikas kasutatakse pikemaid suusakeppe. Klassikatehnikas läheb vaja palju paaristõukeid, mille puhul pikemad kepid pigem segavad kui aitavad kiiremini edasi liikuda – kannatama hakkab eelkõige sõidutehnika. Uisustiilis on kiirused suuremad ja tehnika võimaldab kasutada pikemaid keppe. Suusakeppide pikkus oleneb suurel määral sõitja kasvust. Tootjal on välja töötatud kindel valem: suusataja pikkus korrutatakse teatava koefitsiendiga. Vabatehnika korral tuleb suusataja pikkus (cm-tes) korrutada 0,3–0,86-ga, klassikastiili puhul aga 0,89–0,92-ga. Tippsportlased saavad tellida tehasest kasvule ja tunnetusele vastavad suusakepid, mis valmistatakse poolesentimeetrise täpsusega. Eesti koondis kasutab firma Swix suusakeppe. Tavatoodangus kasvab keppide pikkus 2,5 cm kaupa. Kvaliteetsed suusakepid on kerged ja sobivad hästi kätte. Iga tootja üritab teha käepideme ja rihmad võimalikult mugavaks, suusataja peab leidma endale parimad kepid. Kõigil võistlustel on lubatud suusakeppe vahetada. Kepid peavad olema ühepikkused, kummaski käes on üks kepp. Kepis ei tohi olla nn teleskoopsüsteemi. Suusakepp ei tohi olla pikem kui sportlane ise, aga peab ulatuma vähemalt tema puusani. Kepid võivad olla asümmeetrilised ehk teisisõnu – vasaku ja parema käe suusakepid võivad erineda.

Kui suusk või side on katki, siis võib üht suuska vahetada. Raja ääres seisjad võivad sportlasele pakkuda suusamääret, aga ei tohi teda aidata määrimisel. Suusainventaril (suuskadel, keppidel, saabastel, sidemetel, kinnastel, prillidel ja sirmidel) võivad olla üksnes valmistajatehase kujundatud reklaamkirjad.

Suusataja võib dressil kanda üksnes neid sümboleid ja reklaame, mida rahvuslik suusaliit on heaks kiitnud. Sündsusetud sõnad ja sümbolid on keelatud. Eesti koondislased kasutavad kõige all Brynje võrkpesu, mis hoiab soojust, kuid ei märgu. Näiteks puuvillpesu pole kuigi hea, sest see jääb märjaks ja sportlane võib külmetuda. Materjal peab võimaldama kehal hingata, kogumata niiskust. Kindad valitakse õhutemperatuurist lähtuvalt, valmistatakse kolme-nelja paksusega suusakindaid. Eesti koondislastel on käes Toko kindad. Prillid on Eesti koondislastel CasCo firma omad, need kaitsevad silmi nii päikese, tuule kui ka lumesaju eest. Suurema saju korral kinnitatakse prillide külge sirm.

VÕISTLUSTE JUHTIMINE, PROTESTID JA KARISTUSED

Võistluste juhtimine

Võistluste kõrgeim organ on žürii, kuhu olümpiamängudel kuuluvad kuus liiget: tehniline delegaat (ühtlasi žürii esimees), tema assistent (peab olema teisest riigist kui tehniline delegaat ise), võistluste peakohtunik, peakorraldaja ning kaks FIS-i määratud liiget (erinevatest riikidest). Žürii töö eest vastutab tehniline delegaat.

Peamine ülesanne on tagada võistluste sujuv kulg vastavalt FIS-i reeglitele. Avakoosolek peetakse juba enne esimest treeningut. Žürii peab lahendama protestid, otsustama diskvalifitseerimise või muu karistuse. Otsused langetatakse pärast avalikku hääletamist, igal žürii liikmel on üks hääl. Erapooletuks jääda ei tohi. Võrdsete häälte puhul kujuneb määravaks žürii esimehe seisukoht.

Žürii peab tegelema kõikvõimalike reeglite rikkumiste ja protestidega 15 minuti jooksul pärast mitteametlike tulemuste avaldamist. Tulemused muutuvad ametlikuks kohe pärast žürii otsust. Žürii võib näiteks tühistada võistlused, kui need on puudulikult ette valmistatud või on tegemist väga raskete ilmastikuoludega (tugev pakane, ebapiisav lumikate, ülitugev tuul, meeletu lumesadu).

Žüriil on õigus muuta stardijärjekorda. Žürii pädevusse kuulub ka nende probleemide lahendamine, mida FIS-i reeglid ei käsitle.

Žürii koosolekud on kinnised. Vähemalt päev enne iga võistluse algust kutsub žürii kokku võistkondade esindajad. See koosolek on lahtine ja toimub inglise keeles.

Protestid

Protesti vaatab žürii läbi juhul, kui see on esitatud ettenähtud aja jooksul kirjalikult ning koos sellega makstud kautsjon – 100 Šveitsi franki. Kui protest rahuldatakse, saadakse raha tagasi, muidu jääb see protesti käsitlejale (rahvusvahelisel tasandil FIS-ile). Protesti võib esitada võistkonna esindaja.

Sportlase starti mittelubamisega seostuvad protestid peavad olema laekunud võistluste sekretariaati kirjalikult enne võistluste algust.

Kui rahulolematuse põhjus on mõne teise sportlase või ametiisiku käitumine, peab protest olema üle antud võistluste sekretärile tunni jooksul pärast mitteametlike tulemuste avaldamist.

Protest ajavõtmise kohta peab laekuma sekretärile 15 minuti vältel pärast mitteametlike tulemuste teatavakstegemist. Sportlane (tema klubi või rahvuslik suusaliit) võib žürii otsuse kõrgemasse organisse edasi kaevata. Kui arvatakse olevat tegemist žürii ilmse eksitusega, tuleb edasi kaevata 72 tunni jooksul pärast võistluste lõppu.

Kui protestitakse võistluste tulemuste osas, siis on selleks aega kuni 30 päeva pärast protokolli avaldamist.

Karistused

Sportlased võivad eksida reeglite vastu üpris erinevalt, alates lubamatu abi saamisest ja lõpetades võistlusklassi nõuete eiramisega. Levinuimad eksimused:

• raja mittenõuetekohane läbimine, soojenduse tegemine valel ajal,
• väär varustus,
• stardinumbri või suusamarkeeringuga manipuleerimine,
• suuskade jalast võtmine enne punast joont,
• oma suuskade (tootjafirma) näitamine ametlikul tseremoonial.

Niisuguseid eksimusi arutab vastav komisjon. Suusataja jaoks rängim karistus on võistlustelt kõrvaldamine ja teatavaks ajaks diskvalifitseerimine, korraldajatele ja muudele asjameestele võidakse määrata rahatrahv – kuni 100 000 Šveitsi franki (ligi miljon Eesti krooni). Trahvidest laekuv raha kantakse FIS-i noortespordi arengufondi. Kui žürii otsustab, et rikkumine ei mõjutanud võistluste tulemusi, võidakse sportlane (võistkond) jätta karistamata.

Karistada võidakse ka võistkonna esindajaid, hooldemehi jt abistajaid, kui nad ei kuuletu kohtunike käskudele. Sportlasele vaheaegu või muud teavet edastav ametiisik (olgu treener või muu) ei tohi joosta suusataja kõrval rohkem kui 30 meetrit, samal ajal ei tohi ta segada teisi sportlasi. Võistleja ees või taga suuskadel kaasasõitmine on keelatud; kõrval võib võistluste ajal liikuda ainult trassi servas. Suusataja ja treeneri vahel ei tohi olla elektroonilist infovahetust.

·        Diskvalifitseerimist arutatakse kõigepealt žüriis, kus sportlasel on õigus end kaitsta. Levinuimad diskvalifitseerimise põhjused on:
 

• dopingu kasutamine,
• sportlase esinemine vale nime all või võltsvärvides (klubi, maa),
• eksimine ettenähtud sõidustiili vastu,
• ühe hooaja jooksul FIS-ilt teise kirjaliku hoiatuse saamine.

Eesti sportlaste saavutused olümpiamängudel

Eesti murdmaasuusatajad osalesid olümpiamängudel esimest korda 1936. aastal Garmisch-Partenkirchenis (Vello Kaaristo oli 50 km distantsil 23. ja 18 km distantsil 30.). Eestlastest on olümpiakulla võitnud Andrus Veerpalu (Salt Lake City, 2002 ja Torino, 2006, mõlemal korral 15 km) ja Kristina Šmigun (Torino, 2006, 10 km ja suusavahetusega sõit). Medaleid on saanud veel Veerpalu (hõbe, 2002, 50 km) ja Jaak Mae (pronks, 2002, 15 km). Parima võistkonnana sai teatemeeskond Torinos 8. koha.

Vancouveri olümpiamängudel osalevad järgmised Eesti murdmaasuusatajad:

·        naised: Kristina Šmigun-Vähi, Kaija Udras, Triin Ojaste, Tatjana Mannima

·        mehed: Andrus Veerpalu, Jaak Mae, Kein Einaste, Peeter Kümmel, Aivar Rehemaa, Anti Saarepuu, Algo Kärp, Kaspar Kokk, Timo Simonlatser, Karel Tammjärv

Viimastel olümpiamängudel on Eesti sportlaste kohad olnud järgmised:

 Vaata muude talialade reegleid Vello Lääne koostatud raamatust "Olümpiamängud. 15 talvise olümpiaala reeglid ja 18 muud talvist ala"