Mis teeb olümpia põnevaks?

Alates 776.aastat enne Kristust toimunud Vana-Kreeka antiikolümpiamängudest, mida peeti jumal Zeusi auks, on olümpiamängud olnud midagi erilist. Palju erilisemat kui ainult sport, ehkki mõõtu võetakse just nimelt spordis.

Olümpiamängud – see on suurus ja pühendumine, mille nimel nii sportlased kui korraldav personal neli aastat pingutavad ja tööd teevad. Olümpiamängudel pannakse neile aastatepikkustele pingutustele kroon. Higi, vaeva ja valu pole nüüd enam näha, on endast konkreetsel hetkel maksimumi andmine, elegantsed sooritused, ülekeev rõõm õnnestumisest ja varjamatu siiras valu ebaõnnestumiste üle.

Gerd Kanteri võidujärgne  jooksuspurt Eesti lipuga, Jüri Jaansoni üleinimlikke pingutusi kajastav nägu viimastel aerutõmmetel, Andrus Veerpalu majesteetlik suusasamm teel võiduka finišini - need on hetked, mis iial ei unune. Just selliseid hetki kingib meile olümpia.

Kindlasti elan kaasa aladele, kus osalevad Eesti sportlased – eriti kui neil on lootust medalile ja poodiumikohale. Kuulda, kuidas olümpiamängudel mängitakse Eesti hümni, on iga kord ainulaadne ja kordumatu elamus. Eesti lipp ja Eesti hümn on muidugi ilusad alati, aga näha-kuulda neid olümpiamängude triumfi juures… seda emotsiooni ei oskagi sõnadesse panna.

Ja minu meelest on väga ilus, et olümpiavõitja staatus jääb tiitli pälvinule kogu eluajaks, mitte ainult üheks olümpiatsükliks, mille järel teine selle kui rändkarika üle võtaks. Juba see näitab, et olümpiamängud on midagi väga erilist.

Valdo Kalm
EMT peadirektor, juhatuse esimees