Neinar Seli EOK veerus - "Kas olümpiaprintsiip kehtib ka tänapäeval?" (4)

Pierre de Coubertin on rõhutanud, et „tähtsaim pole mitte võita, vaid rüütellikult ja hästi võistelda.

Kes propageerib neid reegleid, rajab aluse südikamale, tugevamale, teadlikumale ja suurejoonelisemale inimkonnale.“ Laskumata vaidlustesse ajaloolastega, kas Coubertin sai olümpiaprintsiibi idee 1908. aastal Pennsylvania piiskopi Ethelbert Talboti kõnest olümpiasportlastele või Vana-Rooma luuletaja Ovidiuse „Metamorfoosidest“, on selge, et Coubertini jaoks oli spordil ääretult tähtis osa nii inimese kasvatamisel kui ühiskonna kujundamisel tervikuna. Võib tekkida koguni küsimus, kumb oli talle tähtsam, kas olümpiamängud ise või inimkonna mõjutamine olümpiaidee kaudu.

Kuid kas nüüdisaegse olümpialiikumise algaastate põhimõte „Tähtis pole võit, vaid osavõtt“  kehtib ka tänapäeval? Või peaksime tänapäeva asises maailmas, kus globaalsel tasandil on spordist saanud üks maailma võimsamaid tööstusharusid ja tema hariv funktsioon on selgelt alla jäänud meelelahutuslikule, lähtuma hoopis põhimõttest „Tähtis pole võit ega osavõtt, vaid tähtis on võidust osavõtt“? Kas majandusraskustes vaevlev Eesti ikka peaks olümpiamängudele saatma sportlasi, kelle võimed piirduvad 40. kohaga või on selliste sportlaste saatmine olümpiamängudele lihtsalt rahva raha raiskamine? Kas neljas koht on jama ja ainult medalid väärivad austust?

Vastused neile küsimustele sõltuvad suuresti sellest, kas me usume, et olümpiamängudel osalev sportlane suudab ennast teostada ausas võistluses ning  anda endast parima visaduse, pühendatuse ja pikaajalise süsteemikindla treeningu tagajärjel. Kas me oskame näha sportlase eneseületamist isegi siis, kui ta ei lõpeta esikümnes või ei pääse finaali. Kas me suudame hinnata võitjate saavutuste kõrval ka kaotajate saavutusi. Kas me suudame luua meie andekatele sportlastele eeldused kujunemaks läbi sportliku karjääri selle sõna otseses mõttes rahvavalgustajateks, nagu seda oli omal ajal näiteks Georg Lurich. Kas me tahame ja oskame oma lapsi õpetada rõõmu tundma mitte pelgalt võitmisest, vaid ka sihikindlast treenimise ja võistlemise ptotsessist. Kui jah, siis teeme neile sellega kingituse terveks eluks. Ning tõestame, et olümpiaprintsiip „Tähtis pole võit, vaid osavõtt“ kehtib ka tänapäeval.

Neinar Seli Ph.D.
Eesti Olümpiaakadeemia
President