Suusahüpped

Olümpiamängudel võisteldakse suusahüpetes alates 1924. aastast, 1964. aastast võisteldakse ka suurel mäel. Meeskonnavõistlusi peetakse alates 1988. aastast. Vancouveri olümpiamängude suusahüppevõistlused toimuvad Whistleri olümpiapargis 12.–22. veebruarini 2010. Võisteldakse normaalmäel ja suurel mäel, suurel mäel toimub ka meeskonnavõistlus. Tippvõistlusi korraldab Rahvusvaheline Suusaliit (Federation Internationale de Ski, FIS).

VÕISTLUSREEGLID

http://www.fis-ski.com/data/document/icr_jp_2008.pdf

Osalejad

Riigi olümpiakoondisse võib kuuluda 5 hüppajat, kuid ühelgi alal ei tohi osaleda rohkem kui 4 hüppajat. Olümpiamängudele lubatakse 70 sportlast, kes selgitatakse FIS-i maailmakarikavõistluste, Grand Prix ja kontinentaalkarikavõistluste tulemuste alusel arvestades rahvuslikke piirmäärasid.

Ükski suusahüppaja ei saa tiitlivõistlustele minna pelgalt enda nimel, sest võistlejaid registreerib üksnes riigi suusaliit. Tiitlivõistlustel osalemiseks peab olema FIS-i litsents, mille annab välja riigi suusaliit. Enne seda peab sportlane alla kirjutama dopinguvastasele deklaratsioonile.

Võistluse käik

Tiitlivõistlustele lubatakse kvalifikatsioonivõistluse tulemuste põhjal (üks voor, toimub eelmisel päeval) 50 paremat, kelle seast esimese hüppevooruga sõelutakse välja 30 paremat. Nemad pääsevad teise vooru ehk lõppvõistlusele, kus selgitatakse medalivõitjad. Maailmakarikavõistluse edetabeli 10 paremat ei pea kvalfikatsioonivõistlusel osalema. Esimese vooru stardijärjekorra määrab jooksev maailmakarikavõistluste tabeli positsioon, esimesena stardivad nõrgemad. Teise vooru hüppejärjekorra määrab esimese vooru tulemus, alustab kõige nõrgem.

Hüpe algab stardipoosist, kus hüppaja on kõverdatud jalgadega lõdvas asendis. Abivahendeid ei ole hoo andmiseks ette nähtud.

Õhulennu ajal toimivatest teguritest on olulisim tuul – kui see on vastu, siis lisandub hüppele pikkust, taganttuul seevastu vähendab seda. Tuule mõju võrdsustamine on stardikohtunike töö, paraku on absoluutne võrdsus võimatu. Küll järgitakse erilise hoolega, et kümmekonnal favoriidil oleksid võrdsed tingimused.

Lennu ajal on suusad kuni maandumiseni V-kujulises asendis. Mõlemad suusad on kehast võrdsel kaugusel. Hüppaja keha on lennu ajal võimalikult ette painutatud, jalad on sirged. Käsi ei tohi lehvitada, küll on aga lubatud nende liigutamine, et ootamatu tuulehoo puhul tagada ühtlane õhulend.

Maandumine peab olema kontrollitud ja sujuv, kuna see mõjutab hinnet samamoodi nagu lennu pikkus. Kukkumine maandumistee lõpus, pärast punast joont, hinnet enam ei mõjuta. Põlved ja puusad peavad tagama Telemargi stiilis maandumise. Telemargi stiilis maandumine on niisugune maandumine, mille korral hüppaja lükkab ühe põlvest kõverdatud jala ettepoole ja seejärel pidurdab. Telemargi stiilis maandumisest loobumine alandab kohtunikelt saadavat hinnet. Käed on laiali, et paremini tasakaalu hoida.

P tähistab hüppajate eeldatavat maandumispaika, nn normi. Laskumisnõlval märgitakse see vastava tahvli ja sinise joonega. TP (Table Point) on maandumispaik, mis tähistatakse maandumisnõlval vastava tahvli ja rohelise joonega. K on kriitiline punkt, mida ületades pole hüppajate ohutus enam tagatud. Need punktid varieeruvad vastavalt hüppemäe suurusele. Kriitilist punkti märgivad sellekohane tahvel ja punane joon.

Meeskonnavõistlus

Hüpatakse neljases grupis, kus iga riigi nelik määrab ise oma hüppajate võistlusjärjekorra. Grupisisene stardijärjekord sõltub jällegi maailmakarikasarja arvestuses saavutatud positsioonist.

Teise hüppevooru pääseb vaid kaheksa võistkonda. Teise vooru hüppejärjekorra määrab esimese vooru tulemus, alustab kõige nõrgem.Võidab kahe hüppevooru tulemuste liitmisel enim punkte saanud võistkond.

Kui olud nõuavad (näiteks ülihea libisemine ja sellest johtuvalt tavalisest pikem õhulend), siis muudetakse äratõukepaika iga grupi hüpete lõppemise järel.

VÕISTLUSPAIK- JA VAHENDID

Suusahüppemäed

Hüppemägede klassifitseerimisel võetakse aluseks distants, mis ulatub äratõukekohast kuni kriitilise punktini.

• väike mägi: 20–49 m
• keskmine mägi: 50–84 m
• normaalmägi: 85–109 m
• suur mägi: 110–184 m
• mammutmägi: alates 185 m

Rajatis koosneb hoonõlvast (kallakus 25–40 kraadi), tõukealast (6–10 kraadi), maandumisnõlvast (34–42 kraadi) ja pidurdusalast.

Hüppemägedel kasutatakse kolmevärvilist foori. Punane märgib ettevalmistusaega, selle põlemise ajal saab hüppamise näiteks muutuvate ilmastikuolude tõttu peatada. Kollase tule süttimisega läheb käima teistele võistlejatele nähtav digitaalkell ja suusahüppaja võtab sisse stardikoha. Tavaliselt lastakse kollasel tulel põleda 10–15 sekundit, maksimaalselt 45 sekundit (kui foor läheb rikki, antakse märku samavärviliste lippudega). Rohelise tule süttides algab stardiaeg, mis kestab tavaliselt 5 sekundit, seejärel süttib automaatselt punane tuli, mis keelustab ajalimiidi ületanud soorituse.

Erakordselt halva ilma korral võidakse stardiaega pikendada 10–15 sekundini. Stardiaja pikendamiseks rohkem kui 5 sekundi võrra peab olema žürii eriluba ning sellega peavad nõus olema kõigi võistkondade esindajad.

Vancouveri olümpial võisteldakse Whistleri olümpiapargis asuvatel mägedel. Whistleri olümpiastaadion asub Vancouveri olümpiakülast 117 km kaugusel, 844 m kõrgusel merepinnast ja mahutab kuni 9500 pealtvaatajat. Võisteldakse suurel mäel ja normaalmäel:

suur mägi (K125):

• hüppevõimsus: 140 m
• hoonõlva kallakus: 35 kraadi
• tõukeala kallakus: 11,25 kraadi

normaalmägi (K95):

• hüppevõimsus: 106 m
• hoonõlva kallakus: 35 kraadi
• tõukeala kallakus: 11 kraadi

Varustuse reeglid

Varustus peab vastama FIS-i nõuetele ning eksimuste eest vastutab sportlane. Suusainventaril (suusad, saapad, sidemed, kindad, kiiver, prillid) võivad olla ainult valmistajatehase kujundatud reklaamkirjad.

Hüppesuusad on murdmaasuuskadest pikemad, laiemad ja raskemad. Suusa laius esiotsas (ja esiotsast kuni 30 cm kaugusel) ja tagumises otsas ei tohi olla enam kui 11,5 cm, klambri kohal ei tohi suusk olla laiem kui 10,5 cm.

Kuna õhulennu pikkust mõjutavad nii suuskade pikkus kui ka hüppaja kaal, on mõlemale kehtestatud piirangud. Suusad ei tohi olla pikemad kui 146% hüppaja pikkusest. Kui sportlase pikkus on 160 cm, siis peab tema kaal (koos saabaste ja kombinesooniga) olema vähemalt 51 kg ning suuskade pikkus 234 cm; kui suusataja pikkus on 170 cm, peab ta kaaluma vähemalt 58 kg ja tema suuskade pikkus olema 248 cm; kui sportlase pikkus on 175 cm, peab tema kaal olema vähemalt 61 cm ja suuskade pikkus 256 cm.

Et soodustada õhulendu, kannavad sportlased kombinesooni. Palju värve ja lõikeid kasutades hakkab kombinesoon õhku liialt läbi laskma ja kandvus väheneb.

Žürii, kohtunikud ja hindamine

Võistluste kõrgeim organ on žürii, kuhu kuuluvad tehniline delegaat, tema assistent ja võistluste peakorraldaja.

• Žürii otsustab hoovõtukoha. Kui hüpe ületab 95% mäe võimsusest, võib žürii viia hoovõtu alguse madalamale ning vooru tühistada. Vooru võib peatada ja hoovõtukohta muuta ka siis, kui hüpped on liiga lühikesed.
• Tavalisest tugevama tuule puhul otsustab žürii, kas hüpped ajutiselt peatada või ära jätta. Enne hüpete algust lepib žürii kokku, millisest pikkusest alates muutuvad hüpped ohtlikuks.

Võistluste hindamine

Suusahüppe punktisumma saadakse kahe võistlushüppe hinnete liitmisel. Hinde saamiseks liidetakse stiili ja hüppe pikkuse eest antud punktid. Võidab see, kelle punktisumma on võistluste lõpus kõige suurem.

Igal mäel on oma kriitiline punkt (K-punkt), mille määrab mäe suurus. Teiseks on igale mäele K-punkti alusel antud meetri väärtus (meter value). K125 (suur mägi) meetri väärtus on 1,5 punkti ja K95 mäe (normaalmägi) meetri väärtus on 2,0 punkti. Hüppe eest, mille pikkus kandub mäe kriitlise punktini saab sportlane 60 punkti. Lühema hüppe eest võetakse punkte maha, pikema eest lisatakse. Maha- või juurdearvatavate punktide hulk saadakse hüppe pikkuse võrdlemisel mäe kriitilise punktiga. Lühema hüppe korral lahutatakse meetri väärtusega korrutatud vahe 60-st, pikkema hüppe korral liidetakse meetri väärtusega korrutatud vahe 60-le. Lennu pikkust mõõdetakse poole meetri täpsusega. Aluseks võetakse koht, kuhu hüppaja jalad maanduvad.

Kohtunikekogus hindavad hüppeid viis erinevatest riikidest pärit kohtunikku, kes annavad hüppe eest stiilipunkte. Need määrab ametisse peakohtunik. Kõik hindavad hüppeid, teadmata teiste kohtunike otsuseid, ning hinded esitatakse korraga. Kõige kõrgem ja kõige madalam hinne võetakse maha, ülejäänud kolme kohtuniku hinnete summa moodustab hüppe stiilihinde.

Iga kohtunik võib anda maksimaalselt 20 punkti, iga eksimuse eest võetakse punkte vähemaks. Kohtunik alustab hindamist äratõukest, seejärel hinnatakse lennufaasi ja maandumist. Hüppe iga faasi jaoks on määratud maksimaalne mahavõetavate punktide arv. Lennufaasi eest võib maksimaalselt maha võtta 5 punkti. Maandumise ajal kukkumine tähendab 20 miinuspunkti, muu eksimuste puhul on karistus kuni 5 punkti. Kui maandumine pole sooritatud Telemargi stiilis, kaotab hüppaja 2 punkti. Stiili individuaalsus on lubatud juhul, kui muud nõuded on täidetud. Kohtunikud annavad täis- ja poolpunkte.

Hindamise näide:
punktid hüppe pikkuse eest:

• 130 meetrise hüppe eest K125 mäelt (suur mägi) arvutatakse punkte järgmiselt:
• 60,0 + (130–125) x 1,5 = 60 + (5 x 1,5) = 60 + 7,5 = 67,5 punkt

stiilipunktid:

• 5 kohtuniku hinded on 17,0; 18,0; 18,5; 19,0 ja 20,0
• suurim (20,0) ja väikseim (17,0) hinne arvatakse välja ja ülejäänud punktid liidetakse:
• 18,0 + 18,5 + 19,0 = 55,5 punkti

kokku = pikkuse punktid + stiilipunktid = 67,5 + 55,5 = 123,0 punkti
Kõik võistlejad peavad hüppama samast luugist.

Eesti sportlaste saavutused olümpiamängudel

Eesti suusahüppajad osalesid olümpiamängudel esimest korda 1956. aastal (Uno Kajak NSV Liidu koondises, Cortina d’Ampezzo).
Viimastel olümpiamängudel on Eesti sportlaste kohad olnud järgmised: 

  Vaata muude talialade reegleid Vello Lääne koostatud raamatust "Olümpiamängud. 15 talvise olümpiaala reeglid ja 18 muud talvist ala"