Kahevõistlus

Kahevõistlus on talvine ala, mis ühendab suusahüpped ja murdmaasuusatamise. Kahevõistlus kuulub taliolümpiamängude kavva nende algusest, 1924. aastast. Vancouveri olümpial võisteldakse kahevõistuses Whistleri olümpiapargis 14.–23. veebruaril 2010. Võistlused toimuvad kahel individuaalalal – normaalmäe hüpped ja 10 km suusatamine ning suure mäe hüpped ja 10 km suusatamine – ning meeskonnavõistluses, milles hüpatakse suurel mäel ja sõidatakse teatesõiduna neli korda viis kilomeetrit. Tippvõistlusi korraldab Rahvusvaheline Suusaliit (Federation Internationale de Ski, FIS).

VÕISTLUSREEGLID

http://www.fis-ski.com/data/document/icr_nc_2008.pdf

Üldised reeglid

Riigi olümpiakoondisse võib kuuluda 5 sportlast, kuid ühel alal ei tohi osaleda rohkem kui 4 sportlast ühest riigist, meeskonnavõistluses võib riiki esindada üks meeskond. Olümpiamängudele lubatakse 55 sportlast, kes selgitatakse FIS-i maailmakarikavõistluste ja kontinentaalkarikavõistluste tulemuste alusel arvestades rahvuslikke piirmäärasid. Korraldajamaal on õigus panna igal alal välja vähemalt üks võistleja (meeskonnavõistluses üks meeskond).

Ükski kahevõistleja ei saa tiitlivõistlustele minna pelgalt enda nimel, sest võistlejaid registreerib üksnes riigi suusaliit. Tiitlivõistlustel osalemiseks peab olema FIS-i litsents, mille annab välja riigi suusaliit. Enne seda peab sportlane alla kirjutama dopinguvastasele deklaratsioonile.

Kahevõistluse hüppevõistlus toimub enne murdmasuusatamist. Hüppevõistluse tulemuse punktide erinevus arvestatakse Gunderseni meetodit kasutades ümber murdmasuusatamise stardijärjekorra ajavaheks. Vancouveri olümpiamängudel toimuvad nii individuaal- kui meeskonnavõistluse suusahüpped ja murdmaasuusatamine samal päeval.

Kui osa võistlejaid on hüppevõistluse järel teistest oluliselt maha jäänud, siis võidakse lubada neil startida grupina oluliselt varem, kui nende hüppevõistluse tulemus ette näeb. Sel moel välditakse ringiga maha jäämist ja tagatakse kogu võistluse õigeaegne lõppemine. Võistluse lõppedes liidetakse nende võistlejate murdmaasuusatamise sõiduajale hüpete tulemusel tekkinud tegelik stardivahe.

Individuaalvõistlus

Vancouveri taliolümpiamängudel toimub kahevõistluses kaks individuaalvõistlust. Meeste normaalmäe hüpped (üks katse- ja üks võistlushüpe) ja 10 km murdmaasuusatamine vabatehnikas ning meeste suure mäe hüpped (üks katse- ja üks võistlushüpe) ja 10 km murdmaasuusatamine vabatehnikas.

Individuaalvõistluste suusahüpete stardijärjekord määratakse maailmakarikavõistluste paremusjärjestuse alusel, parima tulemusega sportlane hüppab viimasena. Võistlejad, kellel maailmakarikavõistluste punkte pole, loositakse gruppidesse, mis alustavad võistlust enne punkte omavaid võistlejaid. Murdmaarajale stardivad sportlased suusahüpete paremusjärjekorras ja hüpete tulemuse alusel arvutatud ajavahega.

Meeskonnavõistlus

Kahevõistluse meeskonnavõistluse suusahüpetes hüpatakse neljases grupis, kus iga riigi nelik määrab ise oma hüppajate võistlusjärjekorra. Grupisisene stardijärjekord sõltub jällegi maailmakarikasarja arvestuses saavutatud positsioonist, hüpatakse tagurpidises järjekorras.

4×5 km murdmadistantsi stardijärjekord ja stardivahed arvestatakse kõigi meeskonnaliikmete hüpete punkte summeerides.

Murdmaadistants läbitakse teatevõistlusena, iga võistleja läbib 5 km pikkuse distantsi (2×2,5 km ringi) ja saadab seejärel võistlema järgmise meeskonnaliikme. Võidab esimesena finišijoone ületanud meeskond.

Suusahüpped

Hüpe algab stardipoosist, kus hüppaja on kõverdatud jalgadega lõdvas asendis. Abivahendeid ei ole hoo andmiseks ette nähtud.

Õhulennu ajal toimivatest teguritest on olulisim tuul – kui see on vastu, siis lisandub hüppele pikkust, taganttuul seevastu vähendab seda. Tuule mõju võrdsustamine on stardikohtunike töö, paraku on absoluutne võrdsus võimatu. Küll järgitakse erilise hoolega, et kümmekonnal favoriidil oleksid võrdsed tingimused.

Lennu ajal on suusad kuni maandumiseni V-kujulises asendis. Mõlemad suusad on kehast võrdsel kaugusel. Hüppaja keha on lennu ajal võimalikult ette painutatud, jalad on sirged. Käsi ei tohi lehvitada, küll on aga lubatud nende liigutamine, et ootamatu tuulehoo puhul tagada ühtlane õhulend.

Maandumine peab olema kontrollitud ja sujuv, kuna see mõjutab hinnet samamoodi nagu lennu pikkus. Kukkumine maandumistee lõpus, pärast punast joont, ei mõjuta enam hinnet. Põlved ja puusad peavad tagama Telemargi stiilis maandumise. Telemargi stiilis maandumine on niisugune maandumine, mille korral hüppaja lükkab ühe põlvest kõverdatud jala ettepoole ja seejärel pidurdab.Telemargi stiilis maandumisest loobumine alandab kohtunikelt saadavat hinnet. Käed on laiali, et paremini tasakaalu hoida.

VÕISTLUSPAIK JA - VAHENDID

Suusahüppemäed

Hüppemägede klassifitseerimisel võetakse aluseks distants, mis ulatub äratõukekohast kuni kriitilise punktini.

• väike mägi: 20–49 m
• keskmine mägi: 50–84 m
• normaalmägi: 85–109 m
• suur mägi: 110–184 m
• mammutmägi alates 185 m

Rajatis koosneb hoonõlvast (kallakus 25–40 kraadi), tõukealast (6–10 kraadi), maandumisnõlvast (34–42 kraadi) ja pidurdusalast.

Hüppemägedel kasutatakse kolmevärvilist foori. Punane märgib ettevalmistusaega, selle põlemise ajal saab hüppamise näiteks muutuvate ilmastikuolude tõttu peatada. Kollase tule süttimisega läheb käima teistele võistlejatele nähtav digitaalkell ja suusahüppaja võtab sisse stardikoha. Tavaliselt lastakse kollasel tulel põleda 10–15 sekundit, maksimaalselt 45 sekundit (kui foor läheb rikki, antakse märku samavärviliste lippudega). Rohelise tule süttides algab stardiaeg, mis kestab tavaliselt 5 sekundit, seejärel sütib automaatselt punane tuli, mis keelustab ajalimiidi ületanud soorituse.

Erakordselt halva ilma korral võidakse stardiaega pikendada 10–15 sekundini. Stardiaja pikendamiseks rohkem kui 5 sekundi võrra peab olema žürii eriluba ning sellega peavad nõus olema kõigi võistkondade esindajad.

Vancouveri olümpial võisteldakse Whistleri olümpiapargis asuvatel mägedel. Whistleri olümpiastaadion asub Vancouveri olümpiakülast 117 km kaugusel, 844 m kõrgusel merepinnast ja mahutab kuni 9500 pealtvaatajat. Individuaalvõistluses võisteldakse suurel mäel ja normaalmäel, meeskonnavõistluses võisteldakse suurel mäel:

suur mägi (K125):

• hüppevõimsus: 140 m
• hoonõlva kallakus: 35 kraadi
• tõukeala kallakus: 11,25 kraadi

normaalmägi (K95):

• hüppevõimsus: 106 m
• hoonõlva kallakus: 35 kraadi
• tõukeala kallakus: 11 kraadi

Suusarajad

Vancouveri olümpial võisteldakse Whistleri olümpiapargis asuvatel radadel. Suusastaadion asub 860 m kõrgusel merepinnast ja mahutab 9000 pealtvaatajat. Individuaalvõistlusel on distantsi pikkus 10 km, meeskonnavõistlusel 4×5 km.

Kui rada tõuseb merepinnast kõrgemale kui 1800 m, peab võistluseks taotlema Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) nõukogu eriluba. Rada peab kolmandiku ulatuses sisaldama künkaid ning kolmandiku ulatuses olema vahelduva maastikuga, kus kõrguste vahe ei ületa üheksat meetrit. Tõusud peaksid jääma 9–18 % piiresse, vaid mõningad võivad olla järsemad. Kogutõus 5 km pikkusel rajal moodustab 150–210 meetrit. 7,5-kilomeetrise raja kohta on tõuse 200–315 meetrit, 10 km kohta 250–400 m. Laskumine moodustab maksimaalselt kolmandiku distantsist ning selle raskusaste nõuab mäesuusatamisoskust. Kõrguste vahe 800–1875 m pikkusel rajal võib olla 30 m, 2500 m pikkusel rajal 50 m, 3000 m pikkusel rajal 50 m ja  3300 m pikkusel rajal 65 m.

Suusatatakse vabatehnikas, seetõttu peab raja laius olema 4–6 m. Lume paksus peab rajal olema vähemalt 30 cm. Võistkonnavõistluses peab teatevahetuse ala olema 30-meetrine selgesti eristatav nelinurk. See ala asub tasasel maapinnal stardi ja finiši lähedal. Vancouveri olümpiamängudel on nii individuaalvõistlusel kui ka võistkonnasõidus ringi pikkuseks 2,5 km.

Lõpukoridor peab olema vähemalt 200 meetri pikkune ja mitmekümne meetri laiune, seal on kõigile finišeerijaile arusaadavalt märgistatud kolm koridori. Videokaamerad peavad asuma mõlemal pool 10 cm laiust värvilist finišijoont.

Varustuse reeglid

Varustus peab vastama Rahvusvahelise Suusaliidu nõuetele ja selle eest vastutab sportlane ise. Suuskade markeerimine on kohustuslik. Rajal võib vahetada ühte suuska ja vajaduse korral mõlemaid keppe. Kombinesoonid peavad olema lõikelt ühesugused. Kui korraldajail tekib kahtlus, et varustus ei vasta nõuetele, siis see võidakse konfiskeerida. Sel juhul annavad kontrollijad (või tehniline delegaat) konfiskeeritud esemed tunnistajate juuresolekul üle FIS-ile, kes kaasab hindamiseks eksperte.

Suusainventaril (suusad, saapad, sidemed, kindad, kiiver, prillid) võivad olla ainult valmistajatehase kujundatud reklaamkirjad. Muu reklaam on olümpiamängudel keelatud. Ka varustuse valmistaja nimi peab olema tavalisest väiksemas kirjas. Suusariietusel võib kanda ainult oma riigi suusaliidu heakskiidetud sümboleid ja reklaami. Keelatud on sündsusetud sõnad ja sümbolid.

 Žürii, kohtunikud ja hindamine

Võistluste kõrgeim organ on žürii.

Suusahüpete žüriisse kuuluvad tehniline delegaat (žürii esimees), tema abi (teisest riigist) ning võistluste peakorraldaja. Olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel on žürii esimeheks võistluste direktor. Olümpiamängude ja maailmameistrivõistluste žürii on viieliikmeline: peakorraldaja (esimees), tehniline delegaat ja tema assistent (mõlemal peab olema FIS-i kahevõistluse litsents), võistluste direktor ja rajaülem.

Žürii peab lahendama protestid, otsustama diskvalifitseerimise ja muud karistused. Otsused langetatakse pärast avalikku hääletamist, igal žürii liikmel on üks hääl, erapooletuks jääda ei tohi. Võrdsete häälte puhul kujuneb määravaks žürii esimehe seisukoht.

Murdmaasuusatamise žüriisse kuulub tavaliselt neli inimest: tehniline delegaat, tema assistent, võistluste peakorraldaja ja rajaülem. Žürii korraldatud loosimisel peavad juures olema kõigi võistluses osalevate maade esindajad. Proteste saab esitada ainult koos kautsjoniga. Kui žürii protesti rahuldab, saadakse raha tagasi, vastasel juhul jääb see FIS-ile.

Võistluste hindamine

Kahevõistluse võitja selgitatakse suusahüpete ja murdmasuusatamise tulemuse alusel. Et võrdsustada hüpete ja suusatamise eest saadavaid punkte, mõtles norralasest kahevõistleja Gunder Gundersen 1960. aastatel välja uue meetodi. Hüpete järel saavutatud 15-punktiline edu võrdub minutilise edumaaga suusarajal, olgu distantsi pikkus 5 km või 10 km. 1 punkt võrdub seega 4 sekundiga. Hüppevooru võitja alustab esimesena. Kahevõistluse võitja on see, kes suusavooru järel ületab esimesena finišijoone. Hüppevoorus saavutatud 45-punktiline edu võrdub 4×5 km teatesuusatamises 1 minutiga. Gunderseni stardi puhul ei kasutata elektroonilist stardiväravat. Kõigile startijaile on näha suur kell, mis käivitatakse nullist.

Suusahüppe punktisumma saadakse ühe võistlushüppe alusel, liites stiili ja hüppe pikkuse eest antud punktid.

Igal mäel on oma kriitiline punkt (K-punkt), mille määrab mäe suurus. Teiseks on igale mäele K-punkti alusel antud meetri väärtus (meter value). K125 (suur mägi) meetri väärtus on 1,5 punkti ja K95 mäe (normaalmägi) meetri väärtus on 2,0 punkti. Hüppe eest, mille pikkus kandub mäe kriitlise punktini saab sportlane 60 punkti. Lühema hüppe eest võetakse punkte maha, pikema eest lisatakse. Maha- või juurdearvatavate punktide hulk saadakse hüppe pikkuse võrdlemisel mäe kriitilise punktiga. Lühema hüppe korral lahutatakse meetri väärtusega korrutatud vahe 60-st, pikkema hüppe korral liidetakse meetri väärtusega korrutatud vahe 60-le. Lennu pikkust mõõdetakse poole meetri täpsusega. Aluseks võetakse koht, kuhu hüppaja jalad maanduvad.

Kohtunikekogus hindavad hüppeid viis erinevatest riikidest pärit kohtunikku, kes annavad hüppe eest stiilipunkte. Need määrab ametisse peakohtunik. Kõik hindavad hüppeid, teadmata teise kohtuniku otsust, ning hinded esitatakse korraga. Kõige kõrgem ja kõige madalam hinne võetakse maha, ülejäänud kolme kohtuniku hinnete summa moodustab hüppe stiilihinde.

Iga kohtunik võib anda maksimaalselt 20 punkti, iga eksimuse eest võetakse punkte vähemaks. Kohtunik alustab hindamist äratõukest, seejärel hinnatakse lennufaasi ja maandumist. Hüppe iga faasi jaoks on määratud maksimaalne mahavõetavate punktide arv. Lennufaasi eest võib maksimaalselt maha võtta 5 punkti. Maandumise ajal kukkumine tähendab 20 miinuspunkti, muude eksimuste puhul on karistus kuni 5 punkti. Kui maandumine pole sooritatud Telemargi stiilis, kaotab hüppaja 2 punkti. Stiili individuaalsus on lubatud juhul, kui muud nõuded on täidetud. Kohtunikud annavad täis- ja poolpunkte.

Suusahüppe hindamise näide:

punktid hüppe pikkuse eest:

• 130-meetrise hüppe eest K125 mäelt (suur mägi) arvutatakse punkte järgmiselt:
• 60,0 + (130–125) x 1,5 = 60 + (5 x 1,5) = 60 + 7,5 = 67,5 punkti

stiilipunktid:

• 5 kohtuniku hinded on 17,0, 18,0, 18,5, 19,0 ja 20,0
• suurim (20,0) ja väikseim (17,0) hinne arvatakse välja ja ülejäänud punktid liidetakse:
• 18,0 + 18,5 + 19,0 = 55,5 punkti

kokku = pikkuse punktid + stiilipunktid = 67,5 + 55,5 = 123,0 punkti.

Olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel kasutatakse murdmarajal spetsiaalseid fotofinišikaameraid, mis ei tohi olla madalamal kui 8 cm. Vajaduse korral fikseerivad need kaamerad lõpuaja 1/1000 sekundi täpsusega, tavaliselt piisab 1/100 sekundi täpsusest. Kahevõistlejad peavad kandma mõlema reie välisküljel elektroonilist kiipi, number on vaid ühel jalal, enamasti sealpool, kus asub fotofiniš.

Eesti sportlaste saavutused olümpiamängudel

Eesti kahevõistlejad osalesid olümpiamängudel esimest korda 1988. aastal NSV Liidu koondise koosseisus (Allar Levandi). Eestlaste parimad kohad on olnud Allar Levandi pronksmedal (Calgary, 1988), meeskonnavõistluse 4. koht (Lillehammer, 1992) ja Ago Markvardti 5. koht (Lillehammer, 1994).

Viimastel olümpiamängudel on Eesti sportlaste kohad olnud järgmised:

  Vaata muude talialade reegleid Vello Lääne koostatud raamatust "Olümpiamängud. 15 talvise olümpiaala reeglid ja 18 muud talvist ala"