Mäesuusatamine

Mäesuusatamise kodumaaks peetakse Norrat, kuid nüüdisaegse mäesuusatamise alguseks loetakse 19. märtsi 1905, kui austerlane Mathias Zdarski korraldas Alpides oma õpilastele võidulaskumise, rajale oli paigutatud 40 väravat. Algusest peale on mäesuusatamises olnud põhimõtteks, et laskutakse ühekaupa. Esimesed maailmameistrivõistlused peeti alles 1931, suurslaalomis 1950.

Olümpiamängudele pääses meeste slaalom 1936 Garmisch-Partenkirchenis, naiste slaalom oli esimest korda kavas 1948 Sankt Moritzis. Suurslaalom võeti olümpiakavva 1952 Oslos, ülisuurslaalom 1988 Calgarys. Eestis hakati meistrivõistlusi korraldama 1940 Viljandis (meestele), naised võistlevad aastast 1941. Slaalomivõistluste võitja on see mäesuusataja, kes suudab kahe laskumisega saada parima (kiireima) koguaja, jätmata seejuures vahele ühtki väravat. Tavaliselt eraldavad medalivõitjaid teistest üksnes sajandiksekundid.

VÕISTLUSREEGLID
http://www.fis-ski.com/data/document/icr2008.pdf

Üldised reeglid

Vancouveri olümpiamängudel võisteldakse mäesuusatamises 10 alal. Mehed ja naised võistlevad samadel aladel, need on kiirlaskumine, slaalom, suurslaalom, ülisuurslaalom ja alpi kahevõistlus (kiirlaskumine ja slaalom).

Vancouveri olümpiamängudele minekut võivad taotleda ainult need mäesuusatajad, kes seisuga 25.01.2010 kuuluvad FIS-i punktitabeli 500 parema hulka. Lisaks peab kvalifitseeruvatel võistlejatel olema kiirlaskumises ja kahevõistluse kiirlaskumises ning ülisuurslaalomis alla 120 FIS-i miinuspunkti (kvalifikatseerumise kriteerium A). Riigid, kelle võistlejad ei vasta ülaltoodud nõuetele, võivad olümpiamängudele saata ühe mees- ja ühe naisslaalomisõitja (ka suurslaalomis), kui neil on vastaval alal vähem kui 140 FIS-i miinuspunkti (kvalifikatseerumise kriteerium B).

Olümpiamängudele lubatakse maksimaalselt 320 mäesuusatajat, igas olümpiakoondises võib olla maksimaalselt 22 võistlejat, 14 mees- ja 14 naissportlast. Ühel alal võib võistelda kõige enam 4 sportlast ühest riigist. Rahvuslikele olümpiakomiteedele eraldatakse kohad järgmiselt. Riik, kelle vähemalt üks võistleja vastab kriteeriumile B, saab ühe nais- ja ühe meessportlase koha. Riigile, kelle vähemalt üks sportlane kuulub ükskõik millisel alal FIS-i punktitabeli 500 parema hulka, eraldatakse üks täiendav koht. Riigile, kelle vähemalt üks sportlane kuulub ükskõik millisel alal FIS-i punktitabeli 30 parema hulka, eraldatakse täiendavalt maksimaalselt 4 kohta. Ülejäänud kohad eraldatakse riikidele (rahvuslikele olümpiakomiteedele) 18.01.2010 avaldatud FIS-i punktitabeli alusel.

Stardijärjekord määratakse loosimisega. Kui võistkonna esindaja (kapten või treener) kohal ei ole, siis peab loosimise aluseks olema vähemalt vastavasisuline meil, telefonikõne, faks või telegramm, muidu ei saagi sportlasele stardikohta loosida. Loosimisel peavad osalema kõigi võistkondade esindajad. Kui võistlus lükkub kas või ühe päeva võrra edasi, tuleb korraldada uus loosimine.

Start ja ajavõtt

Kiirlaskumises, suurslaalomis ja ülisuurslaalomis saadetakse võistlejad teele 60-sekundiliste vahedega. Kümme sekundit enne lähet teatab starter, kui palju aega on veel jäänud. Viis sekundit enne starti hakkab ta valju häälega lugema „Viis, neli, kolm, kaks, üks” ja ütleb siis stardisõna Go! (või Partez! või Los!). Kui võimalik, lisandub automaatne helisignaal. Startija näeb kogu aeg ka kella. Aega hakatakse arvestama hetkest, mil võistleja jalg lükkab stardijoont läbides käima ajavõtusüsteemi. Täpsemini: võistleja jalgade ees on pulk ning kui startija oma jalgadega seda pulka liigutab, hakkab aeg jooksma.

Stardi- ja finišikohtunikud peavad olema pidevalt omavahel raadioühenduses. Kõik väravad on nummerdatud, ülevalt alla. Stardi- ja finišiväraval numbrit ei ole. Startijad reastatakse FIS-i punktide alusel. Lõppu jäävad need, kel neid punkte pole. 15 paremat loositakse omakorda ja nad stardivad ümberpööratud järjestuses: esimesena alustab nr 15, siis nr 14 jne. Kui heisatakse kollane lipp, tähendab see võistluste (või treeningu) kiiret peatamist. Seda tehakse näiteks siis, kui keegi võistlejatest on rängalt kukkunud või kui mingil muul põhjusel ei ole võimalik ohutult võistlust jätkata (udu vms).

Kõigil rahvusvahelistel võistlustel on elektrooniline ajavõtusüsteem (õigupoolest kaks, teine dubleerib igaks juhuks esimest), kus tulemusi fikseeritakse 1/1000 sekundi täpsusega. Kui sportlane saadetakse stardiväravast teele, käivitub ajavõtusüsteem automaatselt. Aeg fikseeritakse automaatselt hetkel, mil võistleja finišit läbides kella kinni lööb. Finišeeruma peab võistleja mõlema suusaga (üks neist võib olla ka käes).

Kiirlaskumine

Kiirlaskumises tuleb trampliinidega nõlval läbida rada üksnes ühel korral. Läbitakse väravad, mille moodustavad kummalgi pool rada kaks peenikest plastmasstokki, mis on omavahel lipuga ühendatud. Keskmine kiirus on tavaliselt üle 100 km/h, kohati tõuseb see kuni 150 km/h. Parimad teevad seetõttu rajal isegi 120-meetriseid õhulende. Laskudes on sportlane võimalikult kägaras, et parandada aerodünaamikat, ühtlasi laseb ta suuskadel libiseda üle kõvakssõidetud lume, vähendades sellega hõõrdumist. Võistlusmaa pikkus on 3000–4000 m, kõrguste vahe meeste rajal 800–1100 m, naiste rajal 500–800 m. Kontrollväravate laius on 8 m. Need peavad näitama laskujale suunda ja ühtlasi mõõdetakse nende juures kiirust. Kurvides peab rada olema vähemalt 30 m laiune. Ametlik treening moodustab võistlusest lahutamatu osa, see on kõigile võistlejaile kohustuslik. Sama nõue kehtib kiivrite kandmise kohta. Võistluste korraldajad peavad raja inspekteerimiseks ja treeninguteks varuma kaks-kolm päeva. Paremusjärjestus selgub olümpiamängudel ühe (muudel võistlustel ka kahe) laskumise järel, kuid igal juhul võisteldakse ainult ühel päeval.

Vancouveri olümpiamängudel alustavad mehed 1678 m kõrguselt, finiš on 825 m kõrgusel merepinnast (kõrguste vahe on 853 m), raja pikkus on 3158 m. Naiste raja vastavad näitajad on 1595 m, 825 m, 770 m ja 2879 m.

Slaalom

Sõna „slaalom” olevat pärit morgedali (Norra) murdesõnast slalåm. Vabas tõlkes tähendab see mäest alla sõitu. Nüüdisajal laskutakse lookleval rajal kahel korral ning ajad liidetakse. Iga rada on teisest täiesti erinev, kuid seal peavad siiski olema teatud kindlad elemendid. Võistlus püütakse korraldada ühe päeva jooksul. Stardivahed pole ühesugused, ajamõõtja ja tema abi annavad lähetajale teada, millal võib slalomisti teele saata. Käsklused on traditsioonilised: esmalt „Valmis!” (inglise keeles Ready!, prantsuse keeles Attention!, saksa keeles Achtung!), mõni sekund hiljem kõlab „Läks!”(Go!, Partez!, Los!). Kümme sekundit pärast käskluste andmist peab start olema lõpetatud. Slaalomis on võistlusmaa pikkus 400–600 m, kõrguste vahe tiitlivõistlustel meestel 180–220 m (muidu 140–220 m), naistel 140 (120 m) – 200 m, väravaid vastavalt 55–75 ja 45–65. Kas või üheainsa värava vahelejätmine toob kaasa diskvalifitseerimise. Paraku asuvad väravad väga lähestikku, nii et kiiruse kasvades võivad isegi oma ala parimad jätta kogemata mõne värava vahele. Olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel ehitatakse rajad (laius tavaliselt 40 m) nõlvadele, kus looduslik kalle on 33–45%. Väravate laius on 3,2–4 m. Kiivri kandmine pole kohustuslik, kuid paljud seda siiski kannavad, sest kokkupuutest väravaga võib saada löögi vastu pead. Lumi on väga kõva, kohati tehisjääga kaetud.

Vancouveri olümpiamängudel on meeste ja naiste slaalomirajad ühesugused. Start on mõlemal 1005 m kõrgusel ja mõlema finiš 810 m kõrgusel merepinnast (kõrguste vahe 205 m). Mõlema raja pikkus on 610 m.

Suurslaalom

Suurslaalomi kavas on nii meestele kui ka naistele kaks võistlusvooru, võistlus üritatakse korraldada ühe päevaga. Võistlusmaa pikkus on 1500 meetrit. Kõrguste vahe sõltub korraldajaist ja on meestel 250–450 m, naistel 250–400 m. Tiitlivõistlustel on nii meestel kui ka naistel väikseim kõrguste vahe 300 m. Väravate vahe on kuni viis meetrit ning väravaid on meestel 56–70, naistel 46–58. Neid märgistavad vaheldumisi punased ja sinised lipukesed, mille laius on 75 cm ja kõrgus 50 cm. Rajal on pikad, keskmised ja järsud kurvid. Kaitsekiivri kandmine on vabatahtlik. Teisel katsel muudetakse stardijärjekorda, esimesed 30 (mõnikord 15) slalomisti laskuvad ümberpööratud järjestuses, parima aja saanud võistleja laskub viimasena. Väravad on 4–8 m laiused.

Vancouveri olümpiamängudel alustavad mehed 1210 m ja naised 1177 m kõrguselt, mõlema finiš on 810 m kõrgusel üle merepinna (kõrguste vahe vastavalt 400 m ja 367 m). Meeste raja pikkus on 1509 m, naistel 1309 m.

Ülisuurslaalom

Kui võistlusmaa on pikem kui 1500 m, siis on tegemist ülisuurslaalomiga (ka supersuurslaalom, Super-G). Kõrguste vahe tiitlivõistlustel on meestel 500–650 m, naistel 400–600 m, teistel võistlustel 350–650 m. Raja laius on 30 m. Enamik kurvidest on pikad ja keskmised, väravatevahelist rada võivad võistlejad valida ise, kuid turvalisuse mõttes on soovitatav trajektoor rajal värviga ette joonistatud. Väravalipud on vaheldumisi punased ja sinised, nende mõõdud on 75×50 cm ning nad peavad asuma lumepinnast umbes meetri kõrgusel väravatokkide küljes. Väravaid on meestel 35 ja naistel 30, nende vahe rajal on vähemalt 6 m, maksimaalselt 8 m. Ülisuurslaalom on noorim mäesuusatamisala, see võeti kavva alles 1988. aastal Calgarys. See on kombinatsioon suurslaalomist ja kiirlaskumisest. Kaitsekiivrid on kohustuslikud. Igal sportlasel on ainult üks katse.

Vancouveri olümpiamängudel on meeste ülisuurslaalomi start 1440 m kõrgusel ja finiš 825 meetri kõrgusel (kõrguste vahe 615 m), raja pikkus on 1509 m, naistel vastavalt 1425 m, 825 m, 600 m ja 2139 m.

Alpi kahevõistlus

Alpi kahevõistluses starditakse esimesel päeval kiirlaskumises, teisel päeval slaalomis (kaks vooru), ajad liidetakse.

Vancouveri taliolümpiamängude Alpi kahevõistluses antakse kiirlaskumise start meestele 1440 m, naistele 1550 m kõrgusel, mõlema finiš on 825 m kõrgusel üle merepinna (kõrguste vahe vastavalt 615 m ja 725 m). Meeste rada on 1509 m, naiste rada 2790 m pikkune. Meeste slaalomi stardipaik on 1005 m ja naiste stardipaik 974 m kõrgusel üle merepinna (kõrguste vahe vastavalt 205 m ja 164 m), meeste slaalomiraja pikkus on 610 m ja naiste raja pikkus 542 m.


VÕISTLUSPAIK JA -VAHENDID

Nõlvad

Vancouveri olümpial võisteldakse Whistler Creekside’i mäesuusakeskuses, mis asub Whistleri olümpiapargist 4 km kaugusel. Mäesuusakeskus mahutab 7700 pealtvaatajat.

Meeste rajad asuvad Dave Murray (David Murray Downhill) ja naiste rajad Franzi nõlvadel (Franz Run). Kõrgeim stardikoht on 1678 m ja madalaim finiš 810 m kõrgusel üle merepinna.


Varustus

Kõigil võistlejail peab olema peas kiiver. Suusad on laiad, vanasti olid nad puust, nüüdisajal on plastmassist ja metallist. Sidemed seovad saabast suusaga jäigalt. Suusaklambri tugevust saab reguleerida vastavalt võistleja kaalule kas nõrgemaks või tugevamaks: oluline on, et raskemal kukkumisel tuleks suusk jalast ära, muidu ähvardab sportlast vigastus. (Klambrid ei saa automaatselt avaneda, sest sel juhul tuleks suusk ka kergema komistamise puhul jalast ära.) Tippvõistlustel lubatakse starti üksnes klambritega, millel on pidurid. Need on selleks, et suusk jalast ära tulles lumele pidama jääks, mitte edasi ei libiseks. Kui klamber on kinnises asendis, siis pidur ei tööta.

Slaalomis kasutatakse sirgeid keppe (valmistatud plastmassist või metallist), ülejäänud aladel kõveraid, et säilitada laskumisasendis olles voolujoonelisust.

Starti ei lubata neid, kelle riietusel või varustusel on kõlvatuid sõnu või pilte.

VÕISTLUSTE JUHTIMINE JA KARISTUSED

Žürii ja võistluste juhtimine

Võistluste korraldust jälgib ja langetab olulisi otsuseid viieliikmeline žürii, kelle peamine ülesanne on tagada võistluste sujuv kulg, järgides rahvusvahelise suusaliidu reegleid. FIS määrab olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel tehnilise delegaadi (ühtlasi žürii esimees), peakohtuniku ja tema abi (erinevatest maadest) ning stardi ja finiši vanemkohtuniku. Kui võistlevad naised, peab vähemalt üks žürii liige olema õrnemast soost.

Žürii liikmed peavad suhtlema ühes keeles. Otsused langetatakse lihthääletuse põhjal, igal žürii liikmel on üks hääl, kusjuures võrdsete häälte puhul on kaalukeeleks žürii esimehe hääl. Erapooletuks jääda ei tohi. On välistatud, et võistleja on ka žürii liige. Tehniline delegaat ei tohi olla noorem kui 40-aastane ega vanem kui 65-aastane. Tema vastutab žürii töö eest.

Avakoosolek, kus osalevad ka kaptenid (riikide esindajad), peetakse juba enne esimest treeningut. See koosolek on kinnine ja toimub inglise keeles. Žürii ülesannete ring on väga lai. Peale üldise tehnilise külje (nt raja kontroll, lumeolude jälgimine, stardijärjekorra muutmine vastavalt oludele) on veel kümneid muid kohustusi, kiirlaskumisvõistlusel näiteks ametlike treeninguaegade muutmine, kollase tsooni määramine ja väravate kontrollimine.

Žürii pädevusse kuulub ka organisatsiooniline külg: võistlejate reastamine loosimiseks, korduslaskumiseks loa andmine (kui keegi tuli rajal ette või on mõni muu oluline põhjus), võistluste edasilükkamine või koguni ärajätmine, kui lumeolud pole enam vastuvõetavad, pealtvaatajad ei allu distsipliinile või esmaabi ei ole piisav. Žüriil on eriolukorras õigus ka võistlusdistantsi lühendada ning tema pädevusse kuulub kõik see, mida ei lahenda FIS-i reeglid. Žürii peab lahendama protestid (neid võetakse vastu üksnes kirjalikult), otsustama diskvalifitseerimise või muu karistuse. Kõikvõimalike reeglite rikkumiste ja protestidega tuleb tegelda ühe tunni jooksul pärast mitteametlike tulemuste teatavaks tegemist. Tulemused muutuvad ametlikeks kohe pärast žürii sellekohast otsust.

Karistused

Vahel sportlane eksib reeglite vastu, olgu selleks siis lubamatu abi saamine või võistlusklassi nõuete eiramine. Tavalisimad eksimused on väär varustus ja manipuleerimine stardinumbri või suusamarkeeringuga. Karistused:

• suuline või kirjalik hoiatus,
• stardijärjekorra muutmine,
• akrediteerimise lõpetamine,
• võistlustelt eemaldamine,
• auhindade jm hüvede äravõtmine,
• rahatrahv kuni 100 000 Šveitsi franki (võistkonnal).

Eesti sportlaste saavutused olümpiamängudel

Eesti mäesuusataja osales olümpiamängudel esimest korda 1936. aastal Garmish-Partenkirchenis. Karin Peckert-Forsman sai Alpi kahevõistluses 26. koha (kiirlaskumises 31. koht ja slaalomis 21. koht).

Viimastel olümpiamängudel on Eesti sportlaste kohad olnud järgmised:

  Vaata muude talialade reegleid Vello Lääne koostatud raamatust "Olümpiamängud. 15 talvise olümpiaala reeglid ja 18 muud talvist ala"