Lumelauasõit
Lainelauasõitjad, kes soovisid lainetel liuglemise kunsti harrastada ka mägedes koheval lumel, mõtlesid 40 aastat tagasi välja lumelauasõidu. Liideti Hawaiilt pärit lainelaud ja rula. Esimesed harrastajad olid koolipoisid. Suusakuurortides suhtuti neisse nii tõrjuvalt, et neid ei lubatud suusaliftide lähedalegi. Ametlikult sündis lumelaud 1965 Ameerika Ühendriikides. 1977 alustati seal nende masstootmist ning 1983 peeti esimesed meistrivõistlused. 1993 jõuti maailmameistrivõistlusteni. Rahvusvaheline Lumelaualiit (International Snowboard Federation, ISF) asutati 1991. Seitse aastat hiljem jõudis lumelauasõit olümpiamängudele (1998. aastal Naganos), läbimata isegi tutvustamise ajajärku. Vancouveri olümpiamängudel võistlevad lumeladurid Cypress Mountaini suusakeskuses, võistlused toimuvad 15.–27. veebruarini.
VÕISTLUSREEGLID
http://www.fis-ski.com/data/document/icr-08-snowboard-with-changes-clean1.pdf
Üldised reeglid
Vancouveri olümpiamängudel võistelevad nii mees- kui naislumelaudurid rennisõidus – laudurid üritavad renni ühelt äärelt teisele kihutades teha võimalikult häid hüppeid ja pöördeid –, paralleel-suurslaalomis ning lumelauakrossis. Naiste rennisõit ja paralleel-suurslaalom on olümpiamängude kavas esmakordselt.
Olümpiamängudele pääseb kõige rohkem 190 laudurit. Igas olümpiakoondises võib olla maksimaalselt 18 võistlejat, sh kuni 10 mees- või 10 naissportlast. Igal alal võib ühest riigist olla maksimaalselt neli võistlejat. Paralleel-suurslaalomis pääseb võistlema 30 meest ja 30 naist, rennisõidus 40 meest ja 30 naist ning lumelauakrossis 35 meest ja 25 naist.
Vancouveri olümpiamängudel võib osaleda lumelaudur, kes on vastaval alal olnud maailmakarikavõistluste etapil või maailmameistrivõistlustel 30 parema hulgas. Sportlasel peab alal, millel ta soovib osaleda, olema vähemalt 100 FIS-i punkti.
Rahvuslikele olümpiakomiteedele eraldatakse kohad vastavalt eelnimetatud üldistele ja rahvuslikele piirmääradele. Kohti eraldatakse FIS-i olümpiamängudeks kohtade eraldamise maailma edetabeli (FIS World Ranking List (WRL) for Olympic Quota Allocation) alusel, mille koostamisel kasutatakse maailmakarikavõistluste edetabelit vastaval alal ja 2009. aasta maailmameistrivõistluste tulemusi.
Rennisõit
Rennisõitu ehk halfpipe’i harrastatakse U-kujulisel pikal kallakul, kus ühest äärest teise liikudes tehakse hüppeid ja muid trikke. Võisteldakse kahe umbes 5 meetri kõrguse lumevalli vahel 120–160 m pikkuses (Vancouveris 160 m) ja vähemalt 15 m laiuses rennis, mille sügavus on tavaliselt 3,5 m. Põhi on siledast kõvast lumest. Renni ehitamiseks kulub 1500–2000 m³ tihedalt pakitud lund. Soovitatakse põhja–lõuna suunda.
Renni laius vähemalt
See ala võimaldab lumelauasõitjal end kõige rohkem näidata: hüppevõimet, akrobaatilisi elemente ja kehavalitsemist, selleks kasutatakse kogu renni pikkust. Iga atleet valib ise saatemuusika. Sõitjad pendeldavad ühest renni äärest teise, et amplituud oleks võimalikult suur – nii saab teha enim trikke.
Alustatakse eelsõitudega, millele järgnevad poolfinaal ja finaal, võistluste iga etapp koosneb kahest voorust. Võistluse igal etapil läheb kahest katsest arvesse parem. Eelvõistlusel sõidavad mehed kahes ja naised ühes vahetuses, 6 paremat mees- (3 kummastki vahetusest) ja naissportlast pääsevad otse finaali.
Eelvõistluste paremuselt 12 järgmist meest (kummagi vahetuse 4.–9. koht) ja naist jätkavad poolfinaalis, kust 6 paremat pääsevad finaali.
Finaalis võistlevad 12 mees- ja 12 naisrennisõitjat. Esimese finaalsõidu võistlusjärjekord määratakse eelvõistluse ja poolfinaali tulemuste põhjal, 6 otse finaali pääsenut stardivad lõpus. Teises voorus starditakse esimese vooru tulemuste alusel pööratud järjekorras. Paremusjärjestus määratakse kahe finaalsõidu parima tulemuse alusel, järgnevad kohad jagatakse poolfinaalide ja eelsõitude parema tulemuse alusel.
Keerulistel hüpetel on kindlad nimed, nagu näiteks McTwist 540 (tähendab 540-kraadist pööret saltoga) või frontside 720 (720-kraadine pööre), hüpetest kõige keerukam on 1080.
Vancouveri olümpiamängudel alustatakse 1010 meetri kõrguselt ja lõpetatakse 952 meetri kõrgusel, see tähendab rajal 37 meetrit langust. Renni pikkus on 160 m ja kalle 18° (maksimaalne lubatud kalle).
Paralleel-suursaalom
Paralleel-suurslaalom on võistlus, kus kaks võistlejat sööstavad lähestikku alla samast nõlvast kahel paralleelsel rajal (sinine rada ja punane rada). Rada – nii maastik kui ka lumekate – peab olema mõlema võistleja jaoks võimalikult ühesugune. Rada on maha pandud sümmeetriliselt, et tagada nii paremale kui ka vasakule kantides laua õige liikumine. Väravad koosnevad kahest erineva pikkusega kepist ja nende vahel olevast lipust. Punased ja sinised väravalipud on 100–130 cm kõrgused. Väravate läbimist kinnitab videokontroll. Väravaid on 18–25, slaalomiraja laius on vähemalt 30 m. Stardi ja finiši vaheline langus on 120–200 meetrit olenevalt võistluspaigast, Vancouveri olümpial on see nii meestel kui ka naistel 179 m.
Paralleel-suurslaalomis kihutatakse lähestikku alla samast nõlvast. Üht rada nimetatakse punaseks, teist siniseks. Vancouveri olümpiamängudel on raja pikkus
Võistlus koosneb eelsõitudest ja finaalist. Eelvõistlus koosneb kahest sõidust: kvalifikatsioonisõit (1. sõit) ja välistamissõit (2. sõit). Kvalifikatsioonisõidus stardivad võistlejad FIS-i edetabeli paremusjärjestuse alusel, tabeli 16 parema stardijärjekord määratakse loosiga. Paaritu numbriga võistlejad sõidavad punasel ja paaris numbriga võistlejad sinisel rajal. Kõik sportlased, kes saavad kvalifikatsioonisõidus kirja korrektse aja, osalevad välistamissõidus (2. sõit), kus startimiseks vahetatakse kvalifikatsioonisõiduga võrreldes rada. Eelvõistluse kahe sõidu aegade liitmisel selgitatakse 16 paremat, kes pääsevad lõppvõistlusele.
Paraleel-suurslaalomi lõppvõistlusel sõidavad kaks sportlast kõrvuti radadel. Karistusaeg on 4% kvalifikatsiooni- või välistamissõidu paremast ajast (mitte rohkem kui 1,5 sek). Lõppvõistlus koosneb 1/8 finaalist, veerandfinaalist, poolfinaalist (2 paari), kohasõitudest (5.–8. koht, 2 paari) ja finaalist (2 paari). Igas lõppvõistluse osas võisteldakse kahes sõidus, vahetades rada. Esimese sõidu kaotaja stardib teises sõidus esimese sõidu kaotuse (või karistusaja) võrra hiljem. 1/8 finaalide võitjad pääsevad veerandfinaali, kaotajate kohad määratakse eelsõitude aegade põhjal. Veerandfinaalide võitjad pääsevad poolfinaali, kaotajad sõidavad kohasõite (5.–8. koht). Poolfinaalide võitjad selgitavad esikoha (suur finaal) ja kaotajad kolmanda koha võitja (väike finaal).
Vancouveri olümpiamängudel alustatakse 1141 meetri kõrguselt ja lõpetatakse 962 meetri kõrgusel, see tähendab rajal 179 meetrit langust. Raja pikkus on 515,23 m.
Lumelauakross
See ala hõlmab endas mõlemat eeltoodud ala: võistlejad peavad valdama nii akrobaatikat kui ka mäesuusatamist. Lumelauakross võeti maailmakarika etappide kavva 1990. aastate lõpus, olümpiamängudel oli ta esimest korda Torinos. Mäest laskumise rada meenutab motokrossi oma. Kunstlikke ja looduslikke takistusi ületades püütakse sooritada keerulisi hüppeid. Rajal on eriilmelised lõigud: vallid, pisitrampliinid, nn lained jms, nii takistused kui ka rada tervikuna on äärmiselt eripalgelised. Võistlejail on laskumisel palju võimalusi teineteisest möödumiseks, publikule pakub suurt põnevust näha, kuidas duell õlg õla kõrval kulgeb. Samal ajal ei tohi võistlejad teineteist kehaga puudutada. Rada märgistavad sinised ja punased väravad, mis viitavad ühtlasi järjekordsele takistusele. Kiired lõigud vahelduvad aeglastega, sirged kurvidega.
Võistlus algab eelvoorudega ehk ajasõitudega. Iga laudur läbib raja kahel korral, arvesse läheb parem aeg. Ajasõitude põhjal selgitatakse 32 atleeti, kes pääsevad lõppvõistlusele, kus ajasõitude tulemuste alusel moodustatakse neljased stardigrupid. Rada on üles ehitatud nii, et stardirivvi mahub neli võistlejat, kõik alustavad korraga. Igast stardigrupist kaks paremat pääsevad edasi järgmisse vooru, kuni järele jäävad neli kõige paremat, kelle hulgast selguvad medalivõitjad.
Vancouveri olümpiamängudel on raja pikkus 1162 m ja kõrguste vahe 215 m (nii mehed kui ka naised alustavad 1175 m kõrguselt ja lõpetavad 960 m kõrgusel). Krossiraja laius on vähemalt 40 m. Igal võistlejal on õigus sellel rajal treenida kahel päeval enne tiitlivõistlust, lisaks 45–60 minutit võistluspäeval.
VÕISTLUPAIK
Vancouveri olümpial võisteldakse Cypress Mountaini nimelises suusakeskuses, mis asub Vancouveri olümpiakülast umbes 30 km kaugusel. Samas paigas toimuvad ka suusakrossi võistlused.
Lumelauakrossi ja paralleel-suurslaalomi staadion mahutab 10 000 pealtvaatajat, rennivõistluse staadion mahutab 8000 pealtvaatajat.
VÕISTLUSTE ŽÜRII JA HINDAMINE
Zürii
Kõik protestid ja võistlustega kaasnevad lahkhelid lahendab žürii. Rennisõidus ja trikihüpetes kuuluvad žüriisse FIS-i tehniline delegaat, peakohtunik, võistluste direktor või rennivõistluse vanemkohtunik. Krossisõidus kuuluvad sinna FIS-i tehniline delegaat, finiši vanemkohtunik ja võistluste direktor. Kui mõni neist ise võistleb, siis ta žüriisse kuuluda ei tohi.
Peakohtuniku alluvuses on viis erinevast riigist arbiitrit.
Rennisõidu punktiarvestus
Rennis võistlejatel hindavad viis kohtunikku kaelamurdvate trikkide raskust ja sooritust ning kava üldmuljet, alates hüppe amplituudist ja lõpetades maandumisega. Nende tegevust kooskõlastab ja kontrollib peakohtunik. Viie kohtuniku hinnete summa annab lõpptulemuse. Kohtunike omavahelised arutelud on keelatud, lubatud on üksnes vastata peakohtuniku küsimustele.
Võistleja etteastet hinnatakse kümnepunktisüsteemis, punkte võetakse maha kümnendike kaupa. Iga kohtunik hindab etteaste üht kindlat osa: pöördeid, muud liikumist, hüppe kõrgust ja amplituudi ning tehnilist taset. Iga kohtunik võib iga võistleja ühe sõidu eest anda maksimaalselt 10 punkti, kokku seega maksimaalselt 50 punkti. Punkte võetakse maha järgmiselt:
- 0,1–0,4 punkti – pisiviga, näiteks kehavääratus maandumisel või korraks käega lume riivamine;
- 0,5–0,9 punkti – keskmine viga, näiteks kätega vehkimine õhus, et tasakaalu säilitada, või käe korraks maha panemine;
- 1,0–1,5 punkti – väär maandumine, kehaline kontakt lumega;
- 1,6–1,9 punkti – suur viga, näiteks kehaga lume puudutamine;
- 2 ja enam punkti – täielik kukkumine.
Arvestus käib näiteks niiviisi: lumelauduril oleks olnud võimalik triki esitamise eest saada 4,5 punkti, kuid 2,5 punkti võetakse maha suure vea eest, seega läheb protokolli 2,0 punkti.
Eesti sportlaste saavutused
1980. aastate lõpus tuli Raoul Burmann neljakordseks Nõukogude Liidu meistriks lumelauaslaalomis ja suurslaalomis, kuid laiemalt hakkas lumelauasõit meil populaarsust koguma 1990. aastatel, omatehtud sõiduriistaga käidi isegi Elbruse nõlvadel. Kuutsemäest sai meie lumelaudurite Meka, seal on laskumiseks 80 meetrit ja sobiv kalle. Peagi tõusis esinumbriks otepäälane Magnar Freimuth, kes vahetas kahevõistluse lumelauasõidu vastu. Varsti avati Väikese Munamäe suusakeskus, kus lumelaudurite jaoks oli oma nõlv. Parimad hakkasid käima Soome, Rootsi ja Slovakkia (Tatra) suusakeskustes. 2001 asutati Eesti Lumelaualiit, praeguseks on taandutud suusaliidu külje all tegutsevaks alakomiteeks. Eestis on usutavasti 10 000 lumelauasõitjat. Eestlased on kõige tugevamad Big Air’is ehk trikihüpetes, paraku pole seda ala olümpiamängude kavas. Esinetakse valju muusika saatel – võistlejad peavad seda tuulevihinast ja publiku kisast hoolimata kogu aeg kuulma.
Vancouveri olümpiamängudel Eesti lumelaudurid ei osale.
Olümpiamängudel ei ole Eesti lumelaudurid osalenud. Maailmameistrivõistlustelt on parimad tulemused Mario Visnapi 22. koht Big Air’is (Whistler, 2005) ning Mark Duubase 24. koht Big Air’is ja Kadri Pihla 24. koht lumelauakrossis (Gangwon, 2009).
Vaata muude talialade reegleid Vello Lääne koostatud raamatust "Olümpiamängud. 15 talvise olümpiaala reeglid ja 18 muud talvist ala"