Olümpiavõitjaid on võimalik toota
Soov olla mingil alal maailma parim on ambitsioonikas, kuid teostatav. Keegi lihtsalt on mingil aja hetkel absoluutses tipus, kas siis mõõdetavas või hinnangulises. Ei ole isegi tähtis, mis alaga on tegemist. Neile inimestele kuulub ülejäänute vaimustus ja lugupidamine.
Sport on selles osas kõige arusaadavam - olümpiavõit on ülim tipp ja tulemus vaieldamatu .
Kuidas on võimalik sinna jõuda ja kas olümpiavõitjaid on võimalik toota on märksa keerukam küsimus. Tootmist seostame me eelkõige tööstusega ja sportlaste puhul tundub selle kasutamine natuke jõhkrana. Samas on tegemist täppisteadusega, inimvõimete ja -hingede tundmise ja detailse planeerimisega, protsesside täpse kirjeldamise ja analüüsimisega. Siin puudub igasugune juhuslikkus, kõik on allutatud ühele eesmärgile - olla parim.
Ma julgen väita ,et olümpiavõitjaid toodetaksegi ja see „tööstusharu“ on kõrgelt arenenud ja väga olulise tähtsusega paljudes maades. Ainult tähtsust ei mõõdeta mitte rahas vaid rahva emotsioonides, enesetundes, väärikuses, motivatsioonis, saavutusvõimes ja veel paljus muus mõõdetamatus.
Mis siis selleks vaja on – eelkõige ainest ehk inimmaterjali, millest seda on võimalik valmistama hakata. Eriti oluline on aine kvaliteet, sest kehvast toorainest head toodet, veel vähem maailma parimat toota ei ole võimalik. Siis peab see aine saama hea meistri käe ja oskuste alla. Seejärel tuleb seda voolida ja voolida ja voolida, lisaks peab voolitaval olema tohutu tahe ja absoluutne pühendumine. Seda protsessi peavad toetama ideaalsed taustajõud, koos piisava intellektuaalse ja materiaalse ressursiga ja nii pikkade aastate vältel. Ühel ajahetkel on tarvilik paljude eeltingimuste olemasolu ja lisaks tohutule tööle on vaja hulka soodsaid mõjureid ja ka õnn kulub õnnestumiseks ära.
Ajalugu tõestab ,et ka meie eestlased saame sellega hakkama. Heaks näiteks on Vancouveri künnisel meie suusatajad- olümpiavõitjad Kristina ja Andrus. Ma loodan, et Mati Alaver sellest, kuidas toota olümpiavõitjat, kunagi ka raamatu kirjutab. Meie, eestlaste õnn ja õnnetus on meie väiksus, seda nii inim- kui ka materiaalse ressursi poolest. Seda ainuomast ainest on meil vähe – aga kui see on leitud siis leidub kriitiline hulk inimesi ,kes on valmis vastavalt oma kompetentsile ja materiaalsetele võimalustele sinna maksimaalselt panustama.
Sünnipärased eeldused, lisaks pere ja treenerite pühendumine ja potentsiaali tajumine juba varases treeningfaasis lõid eeldused selleks ,et neist eesmärgikindlalt olümpiavõitjaid kasvatada. Sellel etapil tuleb luua ideaalsed taustatingimused koos piisava materiaalse baasiga just neile kellel on see ainuomane olümpiavõitja geen olemas. Me ei saa olla edukad kõikidel aladel, tuleb teha valikuid ja panustada sinna, kus on eeldused eduks. Kõiki alasid keskmiselt kesiselt teha pole mõtet. Tasub panustada aladele, kus on traditsioonid- tulemused, kriitiline hulk harrastajaid ja laialdane publikuhuvi. Pearaha kaudu kõigile toetuse jagamine on hea meede vaba aja sisustamiseks, kuid tippspordiga puudub tal side. Suusatamisse on viimasel kahel kümnendil panustatud ebaproportsionaalselt palju raha arvestades harrastajate hulka nii meil kui mujal maailmas aga tulemused räägivad iseenda eest.
Iga rahvas vajab olümpiasangareid, väikerahvas seda enam.
Loodame ,et ka selle olümpial on Eestlane olla uhke ja hea!
Peep Aaviksoo