Lühirajauisutamine

Lühirajauisutamine arvatakse olevat sündinud Euroopas (eelkõige Hollandis ja Saksamaal) 19. sajandi lõpus. Euroopast levis see spordiala Põhja-Ameerikasse, kus sai väga populaarseks. Kanadalased korraldasid esimesed meistrivõistlused 1905. aastal. 20. sajandi keskpaigaks oli lühirajauisutamine levinud ka Aasiasse ja Austraaliasse. Rahvusvaheline Uisuliit (International Skating Union, ISU) moodustas 1975. aastal selle ala jaoks eraldi komitee, esimesed maailmameistrivõistlused peeti 1981. aastal. Calgary olümpiamängudel (1988) sai lühirajauisutamist näha näitliku alana. Albertville’is (1992) oli see juba ametlik olümpiaala, jagati välja kaks medalikomplekti meestele ja kaks naistele. 1994. ja 2002. aastal lisandusid veel kaks medaliala. Suurimate medaliriikidena on end näidanud Lõuna-Korea, Kanada, Hiina ja USA.

VÕISTLUSREEGLID
http://www.isu.org/vsite/vfile/page/fileurl/0,11040,4844-191971-209194-141143-0-file,00.pdf

Üldised reeglid

Vancouveri olümpiamängudel võisteldakse lühirajauisutamises (inglise keeles short-track) meeste ja naiste individuaaldistantsidel ja teateuisutamises (võistkonnas on neli uisutajat). Individuaaldistantsid on 500 m (4,5 ringi) ja 1000 m (9 ringi) ja pikkadest distantsidest on kavas 1500 m (13,5 ringi).

Vancouveri olümpiamängudele lubatakse 120 võistlejat, mehi ja naisi on võrdselt. Kui piisavalt ühe soo esindajaid ei suuda kvalifikatsiooninormi täita, antakse vabanevad kohad teise soo esindajatele, nii et neid võib ilmuda olümpiarajale rohkem kui 60. 500 m ja 1000 m uisutamises lubatakse rajale maksimaalselt 32 sportlast, 1500 m rajale lubatakse maksimaalselt 36 sportlast, teatevõistlustel osaleb 8 võistkonda.

Ühest riigist võib registreerida maksimaalselt 10 uisutajat (5 meest ja 5 naist; seda juhul, kui osaletakse ka teateuisutamises) või 6 uisutajat (3 meest ja 3 naist). Ühel individuaalalal võib ühest riigist olla kõige rohkem kolm võistlejat. Korraldavale maale on igal juhul alati tagatud üks koht igal distantsil.

Rahvuslikele olümpiakomiteedele eraldatakse olümpiakohti ISU kvalifikatsioonivõistluste tulemuste alusel. Kvalifikatsioonivõistlusteks on kaks maailmakarikavõistluste etappi, kus nii mehed kui ka naised võistlevad kõigil olümpiaaladel.

Sel alal pole tähtis aeg, vaid tuleb olla oma sõidus kiireim. Võidab see, kes ületab lõpujoone esimesena. See, kellele võistluse jooksul tehakse kahe ringiga sisse, peab kõrvale astuma. Võistluse ajal ollakse kaasvõistlejatega alatihti kontaktis, mistõttu taktikal on erakordne tähtsus.

Lühikesed distantsid – 500 m ja 1000 m

Lühikestel distantsidel peetakse eelringid, veerand- ja poolfinaalid ning kaks finaali (A- ja B-finaal). Korraga võistleb lühimaal maksimaalselt neli sportlast.

Toimub kaheksa eelringi sõitu, eelringist pääsevad edasi iga sõidu kaks kiiremat. Veerandfinaalis peetakse neli sõitu, igast sõidust saab poolfinaali kaks kiiremat. Kahe poolfinaali kaks kiiremat pääsevad A-finaali ja kaks aeglasemat sõitjat B-finaali.

Finaali jõuavad neli kiireimat. Tavaliselt peetakse ka B-finaal, kus selguvad 5.–8. koht. See on oluline sellekski, et kui finaalis näiteks kaks uisutajat diskvalifitseeritakse, siis võib B-finaali võitjast saada medaliomanik.

Pikk distants – 1500 m

1500 m distantsil (13,5 ringi) peetakse eelvõistus, poolfinaal ja kaks finaalsõitu (A-finaal ja B-finaal). Korraga võistleb pikal distantsil maksimaalselt 6 võistlejat.

Toimub kuus eelringi sõitu, eelringist pääsevad edasi iga sõidu kolm paremat. Seejärel peetakse kolm poolfinaali, igast pääseb kaks paremat A-finaali ja kaks järgmist B-finaali.

A-finaalis selgitatakse kohad 1.–6. ja B-finaalis 7.–12.

Teatesõidud

Meeste teateuisutamise distantsi pikkus on 5000 m (45 ringi) ja naiste distantsi pikkus 3000 m (27 ringi). Sel alal pääseb olümpiamängudele kaheksa võistkonda. Peetakse kaks poolfinaali (kummaski neli võistkonda) ja kaks finaalsõitu (A-finaal ja B-finaal).

Korraga on rajal mitte rohkem kui neli võistkonda. Võistlejad – kokku 16 – käivad kordamööda rajal, viies teadet edasi. Korraga on rajal igast võistkonnast ainult üks võistleja. Välja võib võistlejat vahetada üksnes siis, kui ta on saanud kas käimasoleval distantsil või eelnenud võistlusel vigastada. Kui võistleja vahetatakse välja eelvõistlusel või veerand- või poolfinaalis, siis peab ta jääma nelikusse võistluse lõpuni.

Teadet edasiviivat võistlejat võib vahetada igal ajal, välja arvatud kahel viimasel ringil. Juurdetulevat võistlejat ei loeta enne osalejaks, kui seni rajalolnu on lahkujat käega puudutanud. Õigemini tõukab lahkuv uisutaja uustulnukale hoo sisse, andes talle sel kombel konkurentidega võrdse kiiruse. Asendatav peab kohe siseringi rajalt lahkuma, seejuures ei tohi ta teisi võistlejaid häirida. Stardipauk kuulutab kolme viimase ringi algust, kellahelin viimast ringi.

Kogu lühirajauisutamise põhimõte on lihtne: ei tohi takistada või muul moel häirida kaasvõitlejaid, ei rajal ega raja kõrval. Selle reegli vastu eksimise puhul võidakse kogu võistkond diskvalifitseerida. Võidab see nelik, kes jõuab finišisse esimesena. Meeste teatevõistlus on selle spordiala pikim distants – 5000 m ehk 45 ringi.

VÕISTLUSPAIK JA -VAHENDID

Võistluspaik

Vancouveri olümpiamängude lühirajauisutamise võistlused toimuvad renoveeritud Pacific Coliseumi jäähallis, mille mõõdud on 60×30 m, hall asub 26 m kõrgusel merepinnast ja mahutab 14 200 pealtvaatajat. Samas jäähallis toimuvad ka iluuisutamise võistlused.

Võisteldakse 111,12 m pikkusel ringil. See mahuks ka väiksemale jääväljale, aga rahvusvahelised võistlused peetakse siiski 60×30 m suurusel hokiplatsil. Sirgetel on raja laius vähemalt 5,71 m, sirge pikkus on 28 m ja kurvi raadius 8 m. Raadius märgitakse ka juhendisse, sest selle järgi antakse uisuteradele kuju, et paremini kurvis püsida. Vahemaa kurvi keskelt kuni poordini ei tohi olla alla 5,77 m.

Kurvis sunnib tsentrifugaaljõud sportlasi end maksimaalselt kallutama. Nad läbivad kurvi hooga ühel jalal, sest teise jalaga ei pääse suure kalde tõttu tõukama, uisk jääks lihtsalt jäässe kinni. Kurvi läbimist julgestatakse käega (selleks on sportlasel kindad käes). Kui kaotatakse keha üle valitsemine, kukutakse kurvist väljudes seljale.

Riietus ja vahendid

Riietus meenutab hokimängijate riietust. Peas on kiiver ja kasutatakse nii küünarnuki- kui ka põlvekaitsmeid, mis on õmmeldud türbi sisse; nõutav on ka kaelakaitse. Kohustuslik on kanda erilisest, kääridega mittelõigatavast riidest pesu, see kaitseb veresoonte vigastuste eest.

Raja sisepoolel kantaval kindal on tugevdatud sõrmeotsad, sest pidevalt kurvi võttes puudutatakse käega jääd.

Uiske teritatakse iga stardi järel, kaasa arvatud 500 meetri distants. Klapiga terad, mis on kasutusel kiiruisutamises, pole sel spordialal lubatud.

Kohtunikud ja karistused

Kohtunikud

Kohtunikekogusse kuuluvad peakohtunik ehk referii, viis kohtunikku (jälgivad uisutajate tegevust võistluse ajal), lähetaja, ajamõõtjad, ringide lugejad, sekretär, rajakorraldajad ja võistlejate mänedžer. Uisutatakse vastupäeva.

Alati on ühisstart.

Karistused

Sportlane ei tohi teha rohkem kui ühe valestardi. Uisutaja ei või ühegi kehaosaga takistada teist võistlejat ega põhjendamatult pidurdada ega aeglustada liikumist, nii et see toob kaasa kaasvõistleja tempo aeglustumise või koguni kukkumise.

Sihilikult ei tohi liikuda risti üle raja või muul kombel takistada kaasvõistlejat, nii et see mõjutab lõpptulemust.

Võistluse võib lõpetada ja anda uue stardi, kui rajal ei võistelda aktiivselt, kui sõidetakse liiga aeglaselt ja passiivselt. Uus start antakse ka siis, kui keegi kukub stardisirgel.

Kõigi nende eksimuste puhul võidakse võistleja karistuseks kas kohe või pärast võistlust eemaldada. Juhul kui teatavat osa võistlusest korratakse, ei tohi diskvalifitseeritud võistleja uues stardis osaleda.

  
 Vaata muude talialade reegleid Vello Lääne koostatud raamatust "Olümpiamängud. 15 talvise olümpiaala reeglid ja 18 muud talvist ala"