Olümpialinna teine pool (0)

Olümpialinna teine pool
Tiit Lääne Vancouverist

Maailma kaunimate linnade hulka kuuluvas Vancouveris ei puudu ka pahupool. Elurajoon, kus näeb kõike seda, mis õilsate olümpiaideaalide vastand. Vaid napp pool kilomeetrit eemal linna säravast südamest, Chinatowni kõrvalt saab alguse Vancouveri üks vanemaid linnaosi – Gastown. See on slumm – narkarite, prostituutide, vaeste ja teiste eluheidikute keskkond.

Jalutades mööda rohkete suveniiripoodidega Water streeti, avastad end ühel hetkel keset kummalist seltskonda, kus keegi ei esinda enam valget rassi. Siin istutakse, õigemine pikutatakse kõnniteel, tuigutakse niisama või karjutakse omaette.

Keegi jookseb mööda tänavat kahtlasel sammul vastu, justkui teeks põlvetõstejooksu. Kangutab kahtlaselt nagu Hubert Pärnakivi teadvuse viinud legendaarses Philadelphia kümnes tuhandes ja siis prantsatab su kõrvale maha. Politsei vaatab, kuid ei tee midagi. Pilditu jooksja tõuseb ja tormab edasi.

Teisel pool tänavat pigistab samas üks noormees enda õlavarrest saati paljast kätt kõvasti rusikasse ja üritab siis mingi süstlataolise esemega vist veeni leida. Kõrval klapivad kaks indiaanijumega naist sente ja ei tee süstivast narkarist väljagi.

Kümmekond meetrit edasi seisab üks natuke meest, natuke naist meenutav kodanik poe ukseklaasi taga, kust talle vaatab vastu tema enda nägu. Ja siis ta räägib ja seletab kõvasti iseendaga. Vähemalt läbisaamine paistab tal endaga hea olevat. 

Paljud vastutulijad on mingi füüsilise ihuveaga, mõni ei liigu omal jõul enam üldse. Karges kevadõhtus tungib ninna igasuguseid aroome, kes mida uimastavat parajasti tõmbab.

Sama tänava äärde jääb ka telgiküla, neile, kellel puudub kodu ja kes vajav abi. Üks suur linnamaja on teiste vahelt ilmselt lammutatud, plats ära silutud ning sinna on püsti pandud umbes poolsada väikest matkatelki. Ainult et elavad nende mitte ilma trotsivad vahvad matkasellid, vaid kodutud.

Nii on olümpialinn püüdnud lahendada probleemi oma heidikutega, pakkudes neile ulualust ja süüa. Selliseid telklinnakuid pidi olema veel. Nendes on aga osa elu hammasrataste vahele jäänutest. Probleem pidavat olema selles, et mitte kedagi, ka kodutut, ei saa sundida kusagile minema. Kui ta tahab tänaval magada, on see tema õigus.

Kummaline on selle kõige juures aga see, et Vancouveris ei ole eluheidikuid linnast välja veetud või neid kuhugi äärelinna saadetud, nagu mitmetel eelmistel olümpiatel. Sellist tänavapilti kui Vancouveri linna keskel, pole õnnestunud varem näha. Ei Atlantas ega Torinos, ei Naganos ega Pekingis ega mujalgi. See on olümpia teine pool.