Kummardus Vancouveri eestlaskonnale (1)

Kummardus Vancouveri eestlaskonnale
Tiit Lääne Vancouverist

Vancouveri talimängud olid siinkirjutajale kümnendaks olümpiakogemuseks. Võrreldes neid kõigi eelnevatega, kujunes seekordne olümpia kordumatuks tänu kohalikele eestlastele, keda lääneranniku suurlinnas elab rohkesti.

Kindlasti lummas olümpialinn oma iluga, kus üheskoos eksisteerivad erinev kliima ja erinevad aastaajad teevad sellest muinasjutulise koha. Pakkudes silmailu ja hingerahu. Kõige selle toeks olid kohalikud eestlased. 

Kunagi varem pole ühelgi olümpial olnud võimalik osa saada nii paljudest erinevatest ja põnevatest kohtumistest, ettevõtmistest ning kogeda uusi tutvusi. Kas siis otsesel või vähemal määral seotud spordiga. See kõik, alates Eesti majast lõpetades Kembi taluga, pakkus kordumatuid elamusi.

Olümpiapäevade programm muutus topelttihedaks tänu paljudele külalislahketele eestlastele. Nii nendele, kes siia ookeani kaldale jõudsid pärast Teist maailmasõda või on Kanada oma elukohamaaks valinud pärast Eesti taasiseseisvumist. Ka neid on palju, sest Vancouver on koduselt eestimaine mitmeski mõttes.

Kohtumisi aitasid olümpiapäevil korraldada teiste seas Eesti Kultuuriühing Kanadas, Vancouveri Eesti Selts, Vancouveri Eesti Pensionäride Ühing, Vancouveri Eesti Arhiiv, ajaleht Läänekaare Postipoiss... Seda loetelu võiks jätkata.

Meeldivate kaaslastena aitasid Vancouverist, selle ümbrusest ja olümpiapäevadest kirevamaid emotsioone saada keeleteadlane Juta Kitching-Kõvamees, külalislahked Marit ja Olev Rumm, abivalmid Vello Püss ja Teas Tanner, alati osavõtlik Edda Davis, Eesti elu hästi tundev Arvo Marits, tunnustatud meistrimees Arne Kolga, juba 1995. aastal Thunder Bay suusa MM-il eestlasi aidanud Signe Olson, koostöövalmis Marje Suurkask või spordiõpetaja Peeter Lohuaru. Ja veel paljud teised, kelle nimed siinkohal märkimata jäävad.

Erilised tänusõnad kuuluvad muidugi lahkele perenaisele Küllike Kõvamehele, kes oma toredate poegade Eriku ja Pauliga andsid võimaluse saada olümpiast osa parimal viisil, pakkudes suurepärast elamisvõimalust Vancouveri südalinnast vaid paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel.

Kõik need inimesed muutsidki selle olümpiaelamuse ainulaadseks. Millist pole varem olnud ega ka ilmselt enam tule. Sest suure eestlaskonnaga olümpialinna lähiajal sportlasi võõrustamas pole ja kui see kunagi tuleb, siis on põlvkonnad vahetunud.

Sellepärast kummardus selle ilusa olümpia eest.